Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/157

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



LAULATUS.

Vaatamata kristluse mitmesaja-aastase valitsuse peale kestis pagana-aegne pruutide ostmine ja tõmbamine kaua edasi; tõmbamine ehk neiu röövimine isegi 18. aastasajani, kui ka juba Rootsi ajal niisugust pruudi omandamist kõvasti keeldi. Peig käis õhtul — tihti neljapäeva õhtul — enesele ühes mitme abilisega pruuti „tõmbamas“; pruut võeti varitsejate poolt kodu lähedal kas kaevu ääres, lauda juures ehk mujal kinni, tõsteti vankrisse ehk hobuse selga ja kihutati minema. Pruudi karjumine tõi röövijale sagedasti pruudi omaksed tagaajajateks kaela. Said tagaajajad röövijad kätte, tõusis tüli, kusjuures tihti selleks kaasa võetud mõõkugi tarvitati. Niisuguste tülide hulka kuulub vist suurem hulk rahvasuu sajade kokkupõrkamisi, mil pruut ehk peig surma saanud. Sajade kokkupõrkamisel võis veriseid tagajärgi olla, kuid vaevalt nii sagedasti kui rahvasuu kõneleb. Loomulikumad olid niisugused tapmised pruudi röövimise puhul. — Pääsis röövija ometi tagaajajate käest õnnelikult koju, ei tohtinud tagaajajad teda kodu enam tülitada. Teisel hommikul anti tõmmatud pruudile tihti voli otsustada, kas tahab naiseks majasse jääda või vanemate koju tagasi minna (vd. Eesti Kirjandus 1910, Tõmmamine).

Tavalisest kosimisest ei ole siin tarvis pikemalt kõnelda, kui see ka palju vanu kombeid sisaldab. Enne pulmi käib pruut tavalisesti „hunthända“ ajamas, korjab veimevaka jaoks anda, nende eest viina vasta andes. Pulm määratakse tavalisesti noore kuu peale. Arvatakse, et noorpaarid, noore kuu ajal paari pandud, õnnelikult hakkavad elama ja noorikud alati noorteks jäävad, kuna täiskuu ajal abielusse heitnud naisterahvad ruttu vanadeks ja kortsulisteks muutuvad.

Abielu nimetus annab meile mõista, kudas esivanemad paariminemist hinnanud: uus elu peab abielu olema, kus mees naist ja naine mees aitab.

Laulatus juhib meid laulmisest seletust otsima, nimelt laulda laskmisest, laulma panemisest. Nagu näha, panid esivanemad abielusse õnnistamise akti puhul rõhku laulmise peale, kus papp noorpaarile oma abilistega pandi laulma ehk kus pruuti-peigu ühte lauldi, ja nii tekkis nimi laulatus. Esimesel kristluse ajal, aga ka hiljemini ei hoolitud palju laulatusest, mille eest preester pealegi maksu nõudis, vaid hakati ilma sellekohase aktita ühes elama, nagu paganuse ajal, kuid papid sundisid ikka rohkemini ja rohkemini paarisid laulatusele ilmuma.

Kui ka laulatus kristlikust ajast pärit, püüdsid esivanemad selle kirikliku aktiga ometi paganuse kombeid ühendada. Pruutpaari saatsid