Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/158

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


peiupoisid ratsude seljas, mõõgad käes, kirikusse. Mõõkadega veheldes püüdsid nad kurje vaimusid teelt peletada. Sõjariistu ikka kaasas kandes võis saja kokkupuutumisel vahel tõesti verine tüli tulla, nagu eespool nimetatud. Peig ega pruut ei anna enne laulatust kellelegi paljast kätt, küll aga kindaga kätt. Palja käe andmine saadaks hõlpsalt käeandja käepakkuja mõju alla. Kirikusse minnes hoiavad peig ja pruut hästi teineteise ligi, et keegi nende vahelt läbi ei pääseks; läbipääsmise puhul võiks vanapagangi nende vahele tulla ja nad tülli ajada. Sedasama panevad mõlemad altarigi ees tähele. Altari ees langevad mõlemad korraga põlvili. Kes enne põlvili langeb, sureb enne, niisama ka see, kes pärast laulatust magama minekul varemalt uinub. Altari ees püüab teine teise jala peale astuda: kel see õnnestub, saab valitsuse majas oma kätte. Sõrmust hoiavad mõlemad hoolsalt kinni; kukuks see ühel ehk teisel käest maha, tähendaks see omaniku peatset surma. Pruut püüab põlvili olles peiu kuue hõlma enesele alla saada: sellest loodab ta enesele edaspidi tulu.

Laulatuselt altari eest ära minnes laseb pruut kaenla-auku pandud raha salaja maha kukkuda. Niisugune raha varjab nõiduse eest. Kiriku ukse suus jagab pruut santidele leiba, muist viib aga koju loomadele, — siis ei lõpe leib ega ikalda loomad.

Pruutpaari lahkumise ajal kirikust hoiavad tüdrukud pruudi ligi, et selle seelik neid riivaks; niisugune riivamine toob neile meheleminemise õnne. Koju tagasi jõudes tõstetakse pruut ja peig teineteise järele kolm korda üles ja lauldakse:

Tõstkem peigu kõrgeelle,
Tõstkem neidu kõrgeelle,
Kõrgeelle keeritades!
Linad liugugu järele,
Kanepid neil kannupoisiks!

Kodu pannakse kaks küünalt põlema, üks peiu, teine pruudi nime peale; kelle küünal varemini ära põleb, seda arvatakse varemini surevat. Pruut peab koldele, ahjule, kaevule hõbevalget ehk muud ohverdama, et küllus ikka majas valitseks. Tule juures peab keegi vahti, et mõni tuleemale tulde visatud andi ära ei võtaks.

Kuna laulatust pühapäeval toimetati, algasid pulmad tavalisesti alles järgmisel neljapäeval. Neis võiksime kõige tähtsamaks momendiks „linutamist“ tanu pähepanemist, nimetada, mis kristluselaulatusele vastab. Paganuse ajal esitas igatahes linutamine laulatust. See paganuse komme muude pulma kommetega elab meie ajani edasi. Uuem aeg püüab seda paganuse kommet kristlustada; mõnelgi puhul toimetatakse seda nüüd vaimulikkude lauludega ja palvetega.