Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/160

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



MUUD PIDUSTUSED JA LÕBUSTUSED.

Peale nende juba nimetatud pidude pidasid esivanemad veel muid pidustusi. Neist tuleks kõige pealt isiku nimepäev nimetada. Sündimisepäeva esivanemad ei pühitsenud, nagu rahva suur hulk seda praegugi ei pühitse. Küll aga pandi nimepäeva peale rõhku. Õpetas ju Rooma kirik, et pühaline seda isikut kaitseb, kelle nime keegi isik kannab, ja et seda pühalist ta nimepäeval iseäranis tarvis meelde tuletada, teda ta kaitse eest tänada ja austada. Vist ei suutnud nimepäeva pühitsemine ometi üleüldiseks muutuda, sest et palju isikuid nimesid kandsid, mille kandjat pühaliste seas ei leidunud; need nimed ulatasid paganusesse tagasi. Niisuguste nimede kandjatel puudus kindlaksmääratud nimepäev ja seega pühitsemise võimalus. Kiriku esitajad panid ometi ikka rõhku selle peale, et iga isik kristlikku nime, pühalise nime kannaks, ja kui keegi lapsele ometi paganlise nime annud, lisati kiriku esitaja poolt sarnasele isikule veel kristlik nimi juurde.

Rooma usu ajal hakati kirikute nimepäevi pidulikult pühitsema. Sakslased nimetasid niisuguseid kiriku nimepäeva pidusid kirikulaadaks, Kirchmesse; eestlased moondasid selle Kirchmesse „kirmasiks“ Seda peeti enamasti suveajal ja siis voolas niisugusele kiriku nimepäevale elanikka mitmest kihelkonnast kokku. Kuna ühel pool pidulikku jumalateenistust peeti, muutus pidu teisel pool täiesti ilmlikuks rõõmuavalduseks, palju enam veel kui meie laadad. Kuna laatadel pearõhk ostmise-müümise peal seisab, pandi seda siin lõbutsemise peale. Kirmasiks keedeti õlut, võeti lähkritega kaasa; peale selle müüsid mõisad seal veel õlut. Kirmas muutus täiesti joomapiduks. Kirmas algas juba laupäeval, sest laupäeval peeti ju kirmasi vesperit kirikus, kiriku juures aga ühtlasi rõõmupidu. Russov annab kirmasist järgmise kirjelduse:

Kui talupojad oma naistega, tüdrukutega ja sulastega laupäev mitme versta pealt suures hulgas kohale tulnud, hakkasid nad kohe jooma ja prassima ja oma torupillidega, mida õhtul mitme penikoorma peale kuuldi, rõõmupidu pidama, misläbi öö hommikuni kestis. Kui jutlus algas, läksid talupojad joobnult kirikusse ja lobisesid ja latrasid seal nii, et õpetaja nende kära pärast kuulda ega näha ei võinud. Selle peale kui nad niisama targalt kui enne kirikust läinud, algas jälle prassimine, tantsimine, laulmine ja kargamine, nii et paljude torupillide pärast kuulmine ja nägemine kippus kaduma. Nii on talupojad ja sulased ikka mitte ilma riiuta, tülita, tapmiseta ja suure paheta ja häbita teinud; junkrud aga, vabad, sakslased ja mittesakslased, kes midagi iseäralikku olid, käisid külalistega majast majasse ja pidasid mitu päeva lõbupidu.