Niisuguseid kirmassid ei peetud mitte üksi apostlite, vaid ka Maarja ja pühaliste päevil.
Kirmassid on meie päevini Setumaal säilinud, kuna nad mujal nime järele täiesti kadunud, ehk kui ka vahel kiriku nimepäeva peetakse, on see pidu endise kirmassi iseloomu kaotanud ja enam lihtsa laada iseloomu omandanud. Setumaal sellevasta kestavad kirmassid edasi, ilma et neid alati kiriku nimepäeval ehk just kiriku juures peetakse. Setu kirmassid avaldavad täiesti lõbupidu iseloomu. Noored tütarlapsed ja poisid tulevad hulgakaupa kokku ja viidavad lauldes ning tantsides aega. Teised jälle haaravad kätest kinni ja kiigutavad endid edasi-tagasi. Vanemad inimesed vaatavad pealt, kudas nooremad lõbutsevad. Kirmas moondub Setu noortele meestele tihti pruudi valimise kohaks. Mõned kirmassid peetakse kiriku juures, aga mõne kirmassi kohaks valitakse isegi kõrts. Viimasel puhul kaotab kirmas täiesti oma esialgse vaimuliku iseloomu, saab kirikulaadaks sõna täies mõttes, kirikukõrtsi eeskuju silmas pidades.
Kirmassipidud on alguse vististi mingisugusest paganuseaegsest pidust saanud, mis kristluse ajal nii-ütelda kiriku hõlma puges. Nagu näha, peeti varemalgi ajal sarnaseid pidusid, nagu praegu Setumaal, sagedasti hoopis lahus kirikust. 17. aastasajast annavad Mihkli ja Audru kiriku katsumised selle kohta näpunäiteid. Kuna kirmassi tavalisesti suvel peeti, langes nende kirikust lahutatud pidude pidamine sügise ehk ka talve alguse peale. Neid pidusid, mida mängutubadeks kutsuti, peeti mardipäeva ja jõulu vahel iga nädal, mõnes kohas üks valla peale, mõnes jälle küla peale. Mängutuppa tuli küla noorus kokku lõbu pidama, kusjuures muidugi tants ei tohtinud puududa. Mängutoa pidu ajaks keedeti tavalisesti õlut. See märjuke aitas omalt poolt piduliste pidutuju ülendada, kihutas sagedasti aga ka mõnesugust ulakust tegema (Eesti Kirjandus, 1916).
Meie ajal on mängutoad nimepidi küll kadunud, aga oluliselt kestavad nad simmanite, tantsuõhtute ja muude nimede all edasi. Rootsi valitsus oskas mängutubadele nende endisel kujul lõpu teha. Vanal ajal pidasid slaavlased ja germaanlasedki niisuguseid mängutubasid, nagu seda Nestorigi ajaraamat kõneleb. Mängutoad langevad igatahes rahvusvaheliste kommete hulka.
Sinnasamasse kuuluvad ka talgud, mille tundmist lõuna ja läänepoolseteltki naabritelt leiame. Nimi ise on vist Balti laen. Läti keeles kannavad talgud praegu veel nime talks ja see on Lätis niisama veel pidupäev kui meil. Õieti tuleks talguid tööpäevaks nimetada, kuid vabatahtlikult tööle tulnud noored inimesed lõpetavad töö alati lõbupiduga, kus pillid hüüavad, laulud kõlavad ja tants valitsuskepi kätte võtab.
