ümber augu ja öeldakse: „Tuhat aastat pead siin olema!“ — Teisal jälle loetakse seitset Moosest. Seitsme Moosese lugemine paneb surnu niisama hauda kinni (vd. mu „Kodukäijad“). Mõne korra minnakse öösel salaja hauale, kaevatakse haud lahti, pöördakse puusärk hauas ümber: pea sinna, kus enne jalad ja jalad sinna, kus enne pea.
Surnuaialt kõige viimaks tagasi tulnud matuseline toob tihti surnu sealt nägemata viisi tagasi.
Leinamajasse tagasi jõudes võtab keegi matuseline kadaka oksa, süütab põlema ja vihub sellega igaüht peast jaluni. Kustuvad kadaka oksad, süütab ta need uuesti põlema ja vihub edasi. Niisugune kadakatega suitsutamine takistab surnut kodu käimast ja keelab peale selle haigusi suitsutatute kallale tulemast; kadakamarjade rist peab niisugusel puhul maagilist väge avaldama.
Huvitav tähele panna, et rahvaluule laseb ristimata laste, emade poolt hukatud laste ja kristliku matmiseta jäänud isikute hinged maailma minna uitma. Nagu igavene juut rändavad need hinged ühest kohast teise, tihti kiunudes ja soigudes; neid ei võeta taevasse ega põrgu vasta. Kuna emade poolt hukatud laste rändamine paganusesse veel võiks ulatada, juhivad ristimata laste ja õnnistamata maetud isikute hingede rändamised meid kristlusesse. Rahu võivad sarnased õhus uitvad hinged alles siis leida, kui keegi nende soovisid täidab. Mõnest hauda pandud õnnistamata surnust teatakse, et ta rändamine lõpeb, niipea kui oigav sääreluu ehk pealuu hauda pannakse, hauda õnnistatakse ehk haual lihtsalt matmisesõnu loetakse. Teisal ometi on hingede rahu leidmine raskemate tingimiste külge köidetud: mõni hing palub kirikuleiba, teine enesega laulatamist, kolmas ta kaisutamist j.n.e. Ei täideta neid tingimisi, jääb hing maailma edasi uitma.
Kodukäijaid, aga ka hulkuvaid hingi laseb rahvaluule sagedasti ööseti kirikutes, kabelites, surnuaedadel j.n.e. tantsida. Tavalisesti kuuluvad tantsijad kirikus sakste hulka. Saksu maeti kuni 18. aastasajani kirikutesse. Rahvaluule laskis neid, kes elus tantsu armastanud, kirikutes pärast surma haudadest välja tulla ja tantsida. Surnutants ometi ei ole Eestis tekkinud. Seda tunti keskajal Euroopas laialt. Juba 14. aastasajal lasevad sakslased surma mängumehena esineda ja see mängumees paneb oma alamad tantsima. Endisest surnutantsust on Tallinna Niguliste kirik uue ajani surnutantsimise jälgi piltides säilinud. Igatahes võõrad rahvad lasksid oma surnuid tantsida ja nende tantsud tungisid eestlastegi rahvausku ristiusu ajal.
Kodu ja söömas käivad hingesid tunti juba paganuse ajal, kuid ristiusu aeg laseb mõne nendega ühes vanapagana esineda. Vanapaganat püüti majadest aga ristidega eemale hirmutada; neid rista tehti
