teine, vana „jakoaika“, kuni kadripäevani, Hämees ja Põhjamaal peeti seda nädal enne ja pärast pühade meeste päeva, Ingeris aga kas mihklipäeva ja pühade meeste päeva ehk pühade meeste päeva ja mardipäeva vahel (K. Krohn, Suomal. runojen uskonto, l. 57).
Nagu eestlastel, oli soomlastelgi keeldud sel ajal mitmeid töid teha. Eestis käis töötamise keeld enam õhtute kohta, Soomes aga päevagi kohta. Et „jakoaika“ surnute hingedele määratud, nõutakse Soomeski sel puhul vaikust.
Soomlased tuletavad „jakoaika“ jagamisest. Mõeldakse nimelt koduloomade jagamise peale: osa määratakse üle talve jäetavateks, teine osa tapetavateks. Samal puhul jaetakse loomatoitki ära, s. o. arvatakse järele, kui palju loomi see suudab üle talve pidada. Uuemal ajal seletavad õpetlased, et „jakoaika“ aasta jagamist ehk vahetust tähendab. Oletatakse, et umbes sel ajal aastat jaetud, vana aasta lõpnud ja uus alanud, ja sel põhjusel seda aasta vahetuse aega „jakoajaks“ hakatud hüüdma. Ülepea on jäoaeg ühine eestlastel ja soomlastel sellekohaste kommete pidamise poolest.
