Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/174

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


oma vankriga sõidab, uskusid kristlasedki sedasama, ainult vahega, et nad sõitjaks enam paganate jumalat Peruni ei pidanud, vaid Eeliast.

Peruni võimuvald on taevas. Sealt saatis ta pea pilvi, pea päevapaistet, pea müristamist, pea vihma ja lund. Vaenlasi kiusas ta nooltega taga ja viskas neile nooli pihta, kui ta nende ligi pääsis.

Vladimirist kõneldakse, et kui ta 980 Kiievisse valitsejaks sai, ta linna ligidale mäekünkale jumalatekujud üles seadis. Neist nimetatakse esmalt Peruni. Peruni kuju oli puust nikerdatud; pea hõbedast, juuksed ja habe kullast, jalad rauast. Kui hiljemini Vladimir enese laskis ristida, käskis ta jumalate kujud ära hävitada. Nad löödi puruks ja põletati tulega ära. Perunist kardeti, et ta tules ei põle; oli ta ju kõuejumal, kelle valitsuse all taevane tuli seisis. Tule vastand vesi pidi Peruni päevad lõpetama. Tema seoti hobuse sabasse ja veeti alla Dnjepri äärde, kus ta jõkke uputati.

Niisama uputati taevase tule valitseja Perun hiljem Novgorodis. 991 tuli Novgorodisse peapiiskopp Jakim ja leidis sealt Peruni kuju eest. Tema katsus kohe seda paganuse nähtavat jäänust hävitada. Nagu Kiievis, arvati Novgorodiski kõige paremaks tule valitsejale veega ots teha. Peruni kuju uputati Volhovi jõkke. Räägitakse, et üks mees teisel hommikul vaatama läinud, kas Perun veest välja ei ole ujunud. Ta ei leidnud Peruni kuju kuskilt; visanud kepi vette ja läinud rõõmuga koju. Sinna kohta aga, kus Peruni kuju seisnud, ehitatud hiljemini klooster (Фаминцынъ, Божества древнихъ славянъ, lk. 33).

Kuidas kirik ka Peruni vastu võitles, ei ole ta usku tema sisse täiesti rahva südamest suutnud kaotada. Mitmes kohas tähendab venelaste seas Perun praegu veel müristamise- ja välgujumalat. Valgevenelased teavad Perunist rääkida, et ta suure kasvuga, mustade juustega, mustade silmadega ja kuldhabemega olevat, paremas käes vibu ja pahemas nooled (Lännetär I, 220). Ta sõidab mööda taevast ja viskab tuliseid nooli. Tveri ja Rjäsani kubermangus vannutakse praegu veel „Pärigu sind Perun!“

Perunile olid hiied pühendatud. Ükski ei tohtinud neisse hiiepuudesse puutuda ega hiiest midagi tuua.

Perunile ohverdati tihti templites, kus tema kuju seisis. Ohverdati loomi, aga ka vangivõetud vaenlasi; isegi isad ohverdanud mõne korra poegi (Kurts, Mythologie, lk. 622). Kel midagi ei olnud tuua, pühendas Perunile vähemalt juuksed ja habeme. Tema kuju ees põles tuli, mis iial ei tohtinud kustuda.

Poolakate Perunil oli Vilnas tempel, kus kuju ees niisama alaline tuli põles. Kuju ümber olid päevajumalad. Määrimaal seisis Peruni tempel pühas tammikus Brünni ligidal. Kujul oli teises käe oda, teises ader.