Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/176

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Leedulastega kokku puutudes said esivanemad nende jumalategagi tuttavaks, nimelt Perkuniga ja tema omadustega. Ja mitte ainult eestlased, vaid ka soomlased. K. Soikkeli arvab (Lännetär, l. 222), et tutvunemine kauplemise teel sündinud, siis kauplemise teel soomlased enestele sõnad „piru“ ja „perkele“ laenanud, nimelt alles hilisel ajal, sest et neil müristamisejumalaga enam tegemist ei ole. Isegi laplaste sekka on pärgel tunginud. Tarku nimetavad laplased tihti „pärkel gadse’ks“, pärgli seltsimeesteks.

Eesti „pärgel“, „pergel“, „põrgel“ ja „põrgu“ juhatavad meid tingimata leedulaste Perkuni juures. Esiti laenasid eestlased „pergel“, „pärgel“, siis aga selle asukoha põrgu. Eestlaste laenu kohta annab nimelt selgust Goesekeni „Manuductio ad Linguam Oesthonicam“ 1660. aastast. Sealt loeme „Perckun Nohl“ Ses sõnas on Perkuni nimi selgesti olemas. Et omastavas vanasti lõpul -n seisis, võeti võõras nimi noolega ühenduses, nagu ta võõras keeles kuulus. Kui hiljemini -n omastava lõpust kadus, sündis Perkun sõnast „pergu“ ehk praeguse ütlemiseviisi järele põrgu. Goesekeni ajal tarvitati aga juba põrgu sõnagi, sest Heinrich Müller kirjutab oma jutlustes tihti „pörgku’st“ Ülepea on „pärgel“ sõna harukorral tarvitusel, selle vasta aga „põrgu“ enesele igal pool õiguse nõudnud.

Saarlased on Perkunist „Pärkmanni“ teinud, lõpu „un“ „manniks“ moondanud. Pärkmann on müristaja taevas, mängib kõueajal iseäralikku pilli. Kui ta kord magamise ajal oma pilli laskis ära varastada, heitis Vanataat ta taevast maha ega lubanud enne tagasi tulla, kui ta oma pilli kätte saanud.

Põrgu ei ole ainus sõna, mis isiku järele nime saanud. Just niisama on meie taevaga sündinud. Devas, daevas, deva j.n.e. tähendas esmalt vaimu, kes taevas elas; aga aja jooksul päris praegune taevas selle nime enesele. Taevas tähendas kohta, kus vaim asus, nagu meil põrgu kohta tähendab, kus kurivaim asub.

Kuidas muutus leedulaste kõuejumal „põrguks“? Kui see muutumine ristiusu tuleku ajal sündinud, siis ei ole seda muutumist raske mõista. Paganuse ajal esivanemad põrgut ei tunnud, vähemalt mitte ristiusu sarnast põrgut. Toonela ja Manala olid paigad, kuhu esivanemad paganuse ajal oma surnud saatsid. Sellepärast on raske oletada, et esivanemad põrgut juba enne ristiusku tundsid, kuna teiselt poolt „perkele“ tundmine Soomes meid ometi paganusesse tahab viia, sest vaevalt võib arvata, et ristiusu „ajal „perkele“ Leedust Soome rännanud. Laenasid esivanemad ristiusu toomise ajal leedulastelt põrgu, siis vist sel põhjusel, et Perkuni ees alati tuli põles, Perkun alati tulega ühendatud oli ja Perkunile vahel inimesigi tulesse ohverdati. Perkuni tules leidsid ristiusu toojad põrgu tulele