Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/177

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vastava keha. Jäädava tulemõiste puudusel Eesti keeles hakkasid ristiusu toojad Piibli tulepaika ja saadana eluaset leedulastelt laenatud perkun-, pergu-, põrgu-sõnaga nimetama.

Raskemaks läheb laenu seletus, kui arvatakse, et põrgu juba paganuse ajal laenatud. Mis sundis esivanemaid mõistet muutma, et nad kõuejumalast põrgu tegid?

Tähelepanemiseväärt on, mis Julius Lippert „Christenthum, Volksglaube und Volksbrauch“ (l. 437—459) kirjutab: „Ei ole kogemata, et kõik paganuse jumalad ristiusus kurivaimudeks on muutunud. Raske on kurati rahvaliku mõiste kohta otsustada, kas see ristiusust või paganusest pärit on. See mõiste ei või olla olemas, ilma et selle olemist juba enne ristiusku oletataks, aga need ristiusulised mõisted ei oleks seda sisu saanud ilma kristlik-juudalise kuradi mõisteta. Paganaline see mõiste üleüldse ei ole ega ühti täielikult Piibli mõistessegi. Mis ses viimati nimetatus päris võõras kristlikule õpetusele on, on just paha, nimelt kõlvulise paha mõiste. Germaanlastele võivad kõik vaimud, veel kodused haldijadki, endid pahadena näidata, aga nad ei ole kõlvuliselt pahad. Kirikuõpetuse järele, nagu Augustinus seda määranud, pidid kõik Germaani jumalad, suured kui väiksed kurivaimudeks ehk kuratiteks muutuma.

Mis Lippert germaanlaste jumalate kohta ütleb, maksab meiegi olude kohta. Meie ristiusu elu sai Saksamaalt alguse. Nagu Saksamaalt rahvajumalad kurivaimudeks tembeldati, nii meilgi, tembeldati nimelt Leedu Perkun „pärgliks“ ja ta elukoht „põrguks“ Sedaviisi on võimalik, et Perkuni nimi meile juba paganuse ajal laenati, aga et see nimi alles ristiusu ajal meie praeguseks „põrguks“ muutus. Vist segasid esivanemad kaks Leedu jumalat ära, võtsid teiselt nime ja teiselt teod. Perkun oli üks kolmikjumalatest. Perkuni kõrval seisid Potrimpos ja Pekolos.

Lätlased nimetavad Pekolost Pekkals’iks ja põrgut „pehkl’eks“ Muidu leidub lätlastel Perkuni nimelisi kohti Kura- ja Liivimaal. Perkuni kivideks nimetatakse välgu purustatud kiva.

Potrimposest ei leia meie Eestist jälgi, ennem Pekolosest. Pekolos oli kaduvuse, surma ja altilma jumal. Võib olla, ehk segasid esivanemad Perkuni ja Pekolose teod segamini ja nii sündis Perkunist seda hõlpsamini põrgu.

Kes teab, ehk oli Perkun kodumaal ja mujalgi aja jooksul oma taevalisest aupaistusest kaotanud ja kuirja loomu ehteid enesele lisaks saanud. Sinnapoole tähendab umbes 100 aastat peale ristiusu tulemist kirjutatud „Riimikroonika“, vendide maalt tulnud Barwinist kõneldes: