Ligidalt ja kaugelt tuli sinna hobuseomanikka hoostega kokku ja tõi ühtlasi kaeru kaasa. Kaerad pandi künasse, kust neid hoostele söödeti. Küna nimetati „ohvrikünaks“ Ohvriküna taga seisis posti otsas väljanikerdatud hobusekuju. Hulga kokkutulnud rahva pärast kestis hooste söötmine kogu jüripäeva. Pärast söötmist sõitsid omanikud koju tagasi, kindlas lootuses, et püha Jüri nüüd nende karja kaitseb ja hobuseid õnnistab.
Veel mõned Jüripäeva kombed tunnistavad, et nende kommete taga Jüri peidus seisab. Jüripäeval ei tohitud puid raiuda, aeda teha ega parandada, muidu tuli hunt läbi aia. Karja välja ajades ütles peremees: Pask ja kusi külarahvale, piim ja või meile. Tule tegemist metsas ei tohtinud karjased sel päeval ette võtta, muidu sai hunt tulised hambad. Läks karjane lepase kepiga karja, kutsus see kepp hundid ligi, kuna pihlakane pajuvasikad kaugele peletas. Et püha Jüri metsas asub, ei tohtinud karjane jüripäeval nugagi metsa kaasa võtta, et mitte kiusatusesse langeda üht ehk teist võsu raiuda ja püha Jüri elukohta seega rikkuda. Metsast kaasa võetud vits moondus kodus maoks. Karjapoisile valati karjast koju tulles vett kaela. Kella ei panda jüripäeval loomadele kaela, muidu kutsub kell hundid ligi. Ülepea tuleb püha Jüri surmapäeva täiesti pühaks pidada, nimelt sedaviisi, et tööd ei tehta, ei kolistata ega müristata, vaid igal pool peab täielik vaikus valitsema. Vastasel korral maksab püha Jüri ta rahu rikkumist kätte: kolistamine jüripäeval toob müristamist suvel. Imelikul viisil lubatakse jüripäeva hommikul õmmelda, jah, oodatakse niisugusest õmblemisest koguni kasu, sest õmbleja õmbleb hundipoegade silmad pimedaks.
Jüripäeval peetakse veel palju vanu kombeid, aga et need püha Jüriga vähe seisavad ühenduses, ei hakka ma neid üles lugema. Tähendan ainult niipalju, et jüripäevaga rahva elus õieti uus aasta algab. Püha Jüri surmapäev ehk vana kiriku õpetuse järele sünnipäev esineb kevadegi sünnipäevana, paneb aluse looduse edenemisele: „Jüri puhub puu koore lahti“
Jüri surmapäev sunnib meid mõnelegi jüripäeval peetud kombele surnute kultusest seletust otsima. Isegi tööde keeld ja niisama kolistamise, käratsemise keeld juhatavad meid surnute austamisele. Varonen ütleb, et me jüripäeva pühitsemisest rohkem surnutekultuse jälgi leiame kui muude kevadepühade pühitsemisest (Vainajainpalvelus, l. 288). Muidugi mõista, on need surnute austamise kombed vanemad kui Jüri kultus; need ühendati keskajal Jüri austamisega. Peale surnutekultuse leiame Jüri kultusest paganuseaegse metshaldija kultuse jälgi. See metshaldijas on ristiusu ajal rahvasuus nimestki ilma jäänud; ristiusk tõi karjakaitseja ja metsavalitseja Jüri ja see püha Jüri tõrjus paganuseaegse
