Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/22

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



MART.

Rahvajutu järele peetakse mardipäeva Lutheri ajast alates ja niisama käiakse sellest ajast peale Mardi sandiks usuisa eeskujul, kes juba nooruses enesele santimisega leiba kerjanud. Mardisandiks käimine ulatab palju kaugemale vanasse aega tagasi; see saab alguse piiskopp Toursi Martinist (+400), keda katoliiklased juba vara karja kaitsjana hakkasid austama ja ta päeva 11. novembril pühitsema. Prantsusemaalt jõudis ta austamine Saksamaale ja Rootsi, sealt meie maale ja siit edasi Ingerisse, kus mardisantide peameest Saksa Mardiks kutsutakse. Oma santimise võõrast algust tuletavad mardid omast kohast meelde laulusõnadega: „Mardid tulnud kaugelt maalta.“

Püha Martin oli alguses sõjamees, kuid jättis hiljemini sõjateenistuse ja andus täiesti kristlikule elule. Legend jutustab, korra tulnud talle teel kerjaja vastu ja palunud kehakatet. Martinil ei olnud talle teel midagi anda, aga ilma ei tahtnud vaga mees kerjajat ka jätta. Ei muud kui pool mantlit seljast ja kerjajale. Järgmisel ööl ilmus Kristus Martinile, pool mantlit seljas. Martin oli siis Kristusele enesele poole mantlit kinkinud. Martini mantli ohverdamine kerjusele on ta nimepäeva kerjajate päevaks teinud ja Martin ise kerjajate patroniks saanud. Teiselt poolt esineb mardipäev priiskamise- ja prassimisepäevana. Sellelegi ilmele leiab legend seletuse. Keiser Maximinus pannud Martini oma paremale käele pidusöögi ajal istuma ja lasknud viinakarika kõige esmalt tema kätte anda, kellelt ta selle ise juua võtnud. Selle juuaandmise pärast keisrile on Martin ühtlasi joodikute, aga ka pidupidajate patroniks tehtud.

Pühale Martinile, kellest eestlased „Mardi“ tegid, hakati juba vara ohverdama, sest et ta siis karjale seda enam sigidust andis. Meil esineb karja kaitsmise kõrval Mart ka viljakasvamise edendajana. Teadmata on, kui sügavasse püha Martini austamine katoliku usu ajal meie maal juuri ajas, kuid seda enam leidis ta jäljendajate, ebamartide, mardisantide kultus aset. Mõiste tähendus jõudis ometi Eestis sulatuseahju. Kuna Rooma usus sankt = püha tähendab ja pühalised väga sagedasti kerjamisest elasid, päris „sant“ Eestis enesele ainult kerjaja mõiste, seda enam, et meie ebamardid kerjamise peale välja lähevad. Kuna muud vanad kombed suuremalt jaolt ammu kadunud, kestab Mardiks ja Kadriks käimine meie päevini edasi. Minnakse enamasti hulgakaupa santima ja nimelt õhtul; päeval ei tohtida Mardid endid näidata, ütlevad nad ise, sest nad olla liig karused; paljud Mardiks minejad panevad enestele just karuspidi kasukad selga, õlgedest torukübarad pähe. Martide ninamees on „isa“, keegi teine „ema“, kõik muud „lapsed“ Isa, keda vahel ka