Kui mardisandid anneteta jäetakse, ei ole õnnistamisest enam juttugi, vaid palju enam astub sajatamine selle asemele. Lahkudes laulavad nad niisugusel puhul:
Saagu, saagu, ma sajatan, |
Martide sajatamist kartes teeb pererahvas alati käe heldelt lahti. Sagedasti loevad mardid mustlaste moodi kõik üles, mida nad nõuavad:
Otsi Mardil’ ohverida, |
Ei ole perenaine ehk -tütar küllalt kärmas tooma, tulevad talle mardid appi:
Aja Anna aida teeda, |
Neile antakse mõnesugust toidupoolist, aga ka viina, õlut, raha. Mõnes kohas küpsetatakse neile iseäralikud Mardi kakud, karaskid; õieti antakse üks kakk martisantidele, muud kakud oma perele. Saadud annete varal peavad mardisandid hiljemini kusagil pidu. Sagedasti mindi santimiselt kõrtsi.
Martini (Mardi) pühakspidamisest ei leidu Eestis enam jälgegi. Mardisant on ta täiesti enese eest ära tõrjunud. Mardisantidele annetatavad anded tuletavad siiski veel pühale Martinile viidavaid ohvrid meelde, niisama mardisandi vilja- ja karjaõnnistused pühalt Martinilt loodetavat õnnistust. Sajatamisel sellevastu pole püha Martiniga midagi tegemist. Raske oletada, et püha Martin annete mittesaamise puhul oleks sajatanud. Püha Martini olemist on tublisti paganastatud.
Mitmed Mardi laulude teisendid kannavad enestes selgeid katoliku aja tundemärka. Nii lauldakse tihti uksele ilmudes:
Tere, tere, teie tuppa, |