Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/26

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Mardid soovivad seega püha neitsit Maarjat maja hoidjaks ja kaitsejaks. Seesugune teretus peab neile muidugi uksed avama. Ühtlasi paluvad nad, pimedal ajal tavalisesti santima tulles:

Peretütar peenikene,
Tõuse üles voodiista,
Puha tulda kuke suusta,
Keeruta kana ninasta,
Lõõtsu lõhe lõualuusta.

Ühtlasi vabandavad Mardid oma haruldast ilmumist:

Harva Mardid maalla käivad,
Harukorral aega saavad,
Ainu korra aastaassa,
Kaksi korda Kadrigagi.

Läheb ju mõni Mart Kadridegagi ühes santima, siis enamasti Kadride isana.

Kuna meie talurahva seas Mardi hane söömine alles uuemal ajal aset leidnud, on ta ammugi kodanlaste seas esinenud, niisama Kesk-Euroopas. Tänini ei ole võidud kindlalt seletada, mis Mardi hanel piiskopp Martiniga ehk Martin Lutheriga tegemist, kui ka seletusi otsitud, nagu oleks Luther ise hane Johan Hussiga (= гусь, hani) ühendusesse seadnud. Kuid see seletus seisab savistel jalgadel. Teised hane söömise seletajad otsivad seletust roomlaste jumala Marsi pühast linnust, arvates, et „avis Martis“ ütlusest „avis Martini“ tehtud, nii siis Marsi linnust Mardi lind. Seega oleks Mardi hani nime vahetusest alguse saanud. Aga sedagi väidet ei saa tõendada. Tõenäolikum on, et Mardi hanesid juba enne mardipäeva pühitsemist umbes Mardi ajal söödi. Sel ajal lõppes hanede väljaskäimine ja neid hakati laudas toitma. Toidu kokkuhoidmise pärast arvati kõige paremaks üleliigseid hanesid tappa. Preestrid nõudsid Mardi ajal talupoegadelt hanemaksu. Palju hanesid rändas sellepärast preestrite ja munkade kööki, kus sel ajal rohkesti hanesid küpsetati ja kust neid nende saajatele priiskamiseks viidi.

Professor K. Grotenfelt oletab, et meie vanemal ajal rohkesti tarvitatud mardikuu nimest mardakuu tulnud; prof. K. Krohn asub selles suhtes enam kahtlevale seisukohale. Prof. K. Grotenfelt toetab ennast niisuguses oletamises selle nähtuse peale, et Wiedemanni sõnaraamatus marrasaig olemas. Mardikuu tähendaks, et seda vanasti vahel ka hingekuuks, kooljakuuks hüüti, kooljatele, hingedele, marrastele pühitsetud kuuks, ja oleks nimi alguses umbes niisama kuulunud kui soomlastel veel nüüd marraskuu (Suomalaisten kuukausnimityksistä, l. 4).

Mardikuus, hingekuus söödetakse hingesid. See ilme annab V. Reimanile põhjust väita, et meie mardisandid ja nende santimine ühenduses