Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/28

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



JAAN.

Vähe mälestusi on Johannesest rahva suhu jäänud. Rahvas tegi juba vanasti piibli Johannesest Jaani, kui ka ta, peale Tartumaa, seda apostlit usu asjus alati piibli nimega nimetab. Sellevastu kannab selle apostli sündimisepäev kogu Eestis jaanipäeva nime.

Setu piiril räägitakse pühast Jaanist niipalju, et ta Mäksi küla juures kivi otsas istunud, kingi jalga pannud ja rahvast aidanud ning ojas ennast pesnud. Kivil nähtud kaua aega ta istumise kohta. Seda kivi hüütakse „Jaani kiviks“ Selle kivi juures käib jaaniööl palju väge koos ohverdamas ja palumas. Suurem jagu ei tea uuemal ajal enam, kellele nad ohverdavad, kuid kõik sihib ikka apostel Johannese austamise poole. Aupaklikult istub kokkutulnud rahvaparv püha kivi ümber, teised panevad vahaküünlaid kivile põlema ja toovad nende kõrvale ohvri anda: võid, kohupiima, mune, sukki, kindaid, paelu j. n. e. Hiljemini palutakse ja antakse annid sinna kokkukogunud kerjajatele. Pärast ohverdamist lähevad mitmed veel ojasse suplema. Piimasaaduste ohverdamisega loodetakse karjale sigidust. Muidugi pöördakse vahel palvega Jaani poole: „Puhas, püha Jaanikene! Hoia minu karjatõbrast kodu tullen, kodu tullen, karja minnen! Õpeta sa puhma taaden, karja haljast haina sööma, hoia mõtsan kahju eest, mõtsan kurja eläjä eest! Puhas, püha Jaanikene, luba lehmile piima! (Wiedemann, Aus dem inn. u. ä. L., l. 416).

Jaaniööl tuleb iseäralik elu loodusesse. Puu kõneleb jaaniööl puuga, loom loomaga, lind linnuga. Puud ja loomad tunnevad tulevikku; tuleviku juhtumistest räägivad nad tihti jaaniööl. Ainult targad mõistavad nende juttu ja saavad sedaviisi tuleviku saladusi teada. Selle tarkuse võib ka see kätte saada, kes ussikuninga harja ära sööb. Lilledki ajavad lilledega jaaniööl juttu ja rohi kuulutab sahisedes oma tähelepanemisi rohule.

Jaaniööl ja jaanihommikul näitavad endid näkid hea meelega. Veevaimud ilmuvad veest, mängivad kannelt, laulavad ehk pesevad endid. Uppunud hinged astuvad veeriigist välja ja peavad vee pinnal rõõmupidu. Jaaniööl antakse surnutele tihti voli mitte ainult kodu käia, vaid ka mööda maailma rännata ja igale poole minna, kuhu ise igatsevad.

Jaaniööl peavad nõiad oma pidusid ja teevad oma tempusid. Kes jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse nõidusest enam lahti. Iseäranis hea meelega püüavad nõiad jaaniööl inimesi libahundiks moonutada. Nõidust saadavad nõiad sel ööl enamasti lehtede ja rohtude abil korda. Juba enne päikese loodet ruttavad naisterahvad, aga iseäranis nõiad tarvi-