|
Vaat, kus sõidab Jaanike, |
Tõrvavaatide või tõrvapangede puudusel tehakse jaanituli tihti rattarummust, Ruhnus aga koguni vanadest paatidest. Järvamaal, aga ka mujal, pannakse jaanituli tihti üksiku pika puu otsa mäekingu peale. Viljandi- ja Pärnumaal veetakse parajale kohale hulk hagu ja rämpsu kokku, pannakse kuhja ja pistetakse põlema. Niisugune jaanituli ei paista küll nii kaugele kui jaanituli ridva otsas, aga selle eest põleb ta ligi öö otsa. Pealegi toob iga jaanitulele tulija kadakaid ehk muud põletusmaterjali tulele lisaks. Neiud viskavad tihti lilli jaanitulde, nagu nad isegi, lillepärjad peas, tulele tulevad.
Jälle teisal katsuvad noored mehed jaanitule juures õnne. Jaanitule südameks võetakse tubli haokimp ehk ka mõni puu, mille ümber veel hulk lahtist hagu ehk haovihkusidki laotatakse; keskmisele vihule pistetakse lipp otsa püsti. Noored mehed lähevad selle peale eemale ja katsuvad jaanitule põlemise ajal lippu jaanitulest kaigastega maha lüüa. Kelle kaigas lipu maha lööb, sel õitseb alati õnn.
Jaanitule aseme ligidale ehitatakse sagedasti kiik. Kuna üks osa noorust jaanitule ääres tantsib, läheb teine kiigele. Tütarlaste käest, kes kiigele lähevad, nõutakse tihti iseäralikka andeid. Kindaid, paelu ja paar kirjut muna peavad neiud noortele meestele kiigele minemise eest andma. Tihti lauldakse kiigel järgmistki laulu:
Kes läks jaanitulele? |
Enne ei minda jaanitulelt kui hommik käes. Seal veetakse vägipulka ja tõmmatakse sõrme, lüüakse hundiratast, kasvatatakse karutamme,
