Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/32

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


maadeldakse, tõstetakse kiva, mängitakse mängusid, iseäranis hea meelega aga nukumängu. — Jälle teised söövad jaanitule ääres jaanikahja, millest midagi üle ei tohi jääda. Mis ometi üle jääb, antakse koertele; ei ole koeri saadaval, maetakse maha.

Jaaniõhtul aetakse kari aegsasti koju. Tuli tehakse õue aeda üles ja lehmadele antakse heinad ette. Selle peale asub pererahvas ise tule äärde sööma ja jooma. Kui kõik söönud, aetakse kari kolm korda ümber tule ja pannakse igale lehmale rauatükk kaela.

Viljandimaal jälle korjatakse juba nädal enne jaanipäeva kõik piim ja või kokku ja viiakse jaaniõhtul metsa. Jaaniõhtul võtab peremees karjast kõige parema lehma, katab üleüldse valgete riietega ja veab lehma mitu korda ümber kivi, teisal ümber tule. Selle peale hakatakse kaasatoodud piima ja võid sööma; üle ei tohi midagi jääda. Jälle teisal keedetakse jaaniõhtul tanguputru ja pannakse võitükk kaussi pudru keskele. Siis aetakse lehmad laudast välja ja lastakse kolm korda ümber tule käia. Lähevad lehmad lauta tagasi, istutakse murule maha ja hakatakse sööma.

Väga mitmes kohas pannakse lehmadele, kui neid karjast koju aetakse, pärjad pähe.

Viljandimaal mõnes kohas, nagu Tarvastus, jäetakse lehmad jaanihommikul hoopis lüpsmata, et „Jaan piima ära ei jooks“ See peab küll perenaiste ohver Jaanile olema. Võrulased jälle arvavad, et see hea piimaõnne kinni püüab, kes jaanihommikul kõige enne karja karjamaale ajab. Mõni vaene Võrumaa eit ei julge sellepärast jaaniööl sugugi magama heita, vaid ajab oma lehmad juba keskööl ehk veel varemalt karjamaale. Väga mitmes paigas võtavad perenaised jaanihommikul valge lina üle pea, lähevad külarahva põldudele, lasevad lina järele joosta. Puserdavad siis linast vett seni kaussi, kuni kauss täis saab. Kodu annavad seda vett elajatele. Niisuguse korjatud kaste mõjul kasvab kohe lehmade piim. Inimesedki joovad seda kastet haiguse vasta.

Jälle mujal otsivad naised jaaniööl ja jaanipäeval lehma rohtu ja annavad seda siis lehmadele, mõned kohe, mõned alles pärast lehmade poegimist.

Karksis ei joodud mitte üksi piima jaaniõhtul tule ääres, vaid pandi seda ka muidu maha. Selle mitteohverdamise pärast vihastanud „Pell“ hirmsasti. Hommikul leidnud peremees kaks lehma laudast surnud. Uuem aeg on Karksi rahvale Pelli lehmadejumalaks luuletanud. Uuem aeg ei tunnud enam selle nime, kellele ohverdati; sellepärast pidi piibel appi tulema ja ohvrisaajale oma käest nime lainama. Meie esivanemad ometi niisugust jumalat ei tunnud ega ohverdanud temale.