MIHKEL.
Küsimise peale, miks mihklipäeva peetakse, saab tavalisesti vastuseks: Eks see ole Mihkli nimepäev Edasi küsides, missuguse Mihkli, kostetakse: Maailmas ju palju Mihklid! Harukorral kuulub: „Mihklipäev püha Mihkli mälestuseks. Muiste oli püha mees Mihkel.“ See kõik, mida rahvas Mihklist teab. Et paavst Felix 480. aastal mihklipäeva peaingli Miikaeli mälestuseks määranud ja et see peaingel Miikael piibli järele lendava mao ära võitnud, seda kuulutavad alles kirjad. Rahvasuu igatahes on Miikaeli Mihkliks moondanud, mõne korra isegi Mikuks, kuna Miikael ainult kirikus ja koolis edasi elab.
Mihklipäev ei tutvusta meid siis inimese austamisega, vaid inglite austamisega. Vanemal ajal pandi inglite austamise peale, vähemalt Miikaeli teenimise peale rohkesti rõhku. Seda tunnistavad juba üles need kirikud, mis ta mälestusele pühendatud. Rääkimata Läänemaa Mihkli kirikust ja kihelkonnast ja Tallinna Mihkli kirikust, kannavad Mihkli nime veel Keila, Juuru, Jõhvi, Kodavere ja Kihelkonna kirik. Keskajal kandis mõni kabelgi Mihkli nime; need kabelid on nüüd ammu kadunud.
Jüri helistab kevade sisse, Jaan suve, Mihkel sügise. Mihkli mälestusepäeval vaatab põllumees tagasi suve saagi peale, avab helde käe, annab saagi eest tänuohvri. Mihkel lamba peremees! öeldakse mõne korra. Mihkel määrab lamba elupäevad ära. Ei määra küll Mihkel, määrab lamba omanik, aga et see oma kohuseks arvab mihklipäevaks lammast tappa, jääb lõpulikuks määrajaks ometi Mihkel. Vanemal ajal määras peremees juba kevadel ühe lamba „Mihkli talleks“, „Mihkli lambaks“ „Mihkli oinaks“ mõne korra isegi juba lambatalle sündimisel. See lammas kasvatati Mihkli jaoks ega niidetud ta villu. Õhtul enne mihklipäeva tapeti Mihklile määratud tall, mihklipäeval keedeti liha, söödi kõige perega. Mõnes kohas kutsuti kõik sel aastal talus tööd teinud töölised selle lamba liha sööma. Teisal öeldakse, lammas ohverdatud „elajajumalale“ ilma et selle „elajajumala“ nime ometi nimetataks. Mõnes kohas läks perenaine lambalihast keedetud leemega lauta, kallas leent nurka ehk pritsis lammaste peale. Wiedemanni teate järele kasteti ainult leeme vahuga lauta (Aus d. inn. u. ä. Leben, l. 365—366). Osa lambaliha viidi ohvrikivile, ohvriaeda ehk ohvrivakka. Järelejäänud liha pidi kõik õhtuks söödud olema, teiseks päevaks ei tohitud seda hoida. Tartumaal võeti lamba jalaluud, pandi ridamisi põrmandule, iga tüdruku nime peale — nii mitu kui neid majas oli — üks kont; siis lasti koer tuppa. Kelle kondi koer kõige esmalt võttis,
