Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/39

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


sellest arvati, et ta saab sel aastal mehele. Muud kondid viidi kas ohvriaeda või hiiepuu alla.

Tartumaal ohverdati mõnes kohas mihklipäeval lammaste asemel isegi veiseid. Võrumaal ei tahetud sagedasti suuremat looma ohverdada, vaid tapeti ainult must kukk. Harglas veristati see kukk mihkliööl (Rosenplänter, Beiträge, XIX, l. 62). Sagedasti tapeti kukk hiiepuu all. Osa liha viidi ohvripaika, osa sõi pere ära.

Looma tapmine mihklipäevaks on üleüldine nähtus. See on ennast meie päevini alal hoidnud. Meie päevil ei teata selleks tapmiseks mingisugust põhjust, tehakse ainult „vana viisi järele“

Vanemal ajal oli viisiks mihklipäevaks tingimata õlut pruulida. Mihkli oina liha süües joodi õlut peale. Urvastus kaevatakse 1683, et koguduse liikmed mihklipäeval surnuaial hirmsasti joovat. Õllega käidi lautagi niisutamas, niisama viidi õlut ohvripaika. Peale selle küpsetati selleks päevaks paremat leiba ehk saia. Külaleiba aga ei tohitud koju viia, muidu tulid selle maja rotid kaasa, kust leiba toodi. Kohal võis süüa ja juua niipalju kui süda soovis. Lühedalt: Mihkli nimepäev oli suur püha.

Püha loomus avaldas ennast selleski, et sel päeval tööd ei tohitud teha. Ainult majasid oli luba takkudega toppida, samblaid pragude vahele panna, seinu savitada. Tehti seda mihklipäeval, seisid hooned soojad. Sel päeval lõppes suvitööliste tööaeg. Sel päeval töötegijaid ootas karistus: hunt pääsis karja ja murdis tuleva-aastase Mihkli oina. Usuti nimelt, et nagu püha Jüri oma koertele päitsed pähe paneb, Mihkel päitsed oma nimepäeval jälle peast ära võtab, huntidele luba andes tulevase jüripäevani vabalt hulkuda ja murda.

Nagu Jaanile ja Jürile tulesid tehti, nii ka Mihklile. Harjumaal ja Pärnumaal teatakse veel niisugusest tuletegemisest kõnelda. Harjumaal läks noorrahvas metsa, tegi tule üles, valmistas tulel kadakamarja õlut, küpsetas tules kaalikaid, kartulid. Söödi, joodi, mängiti, lauldi tule ümber. Pärnumaal läks noorrahvas karjaga ühes, võttis isegi pajad ja pannid kaasa, tegi tule üles, keetis, küpsetas. Ühtlasi peeti rõõmupidu. Pärnumaal oli pidu ometi enam karjaste kui muu rahva pidu.

Jung teab, et mihklipäeval kratti söödetud (Kodumaalt VI, l. 81). Kratti söödeti ometi muulgi ajal, nii et kratil Mihkliga õieti midagi ei ole tegemist. Veel teab vanarahvas rääkida, maailm olla 6000 aastaks loodud, seitsmes aastatuhat tuua püha põlve kaasa, just kui nädala 6 päeva järele seitsmes — pühapäev — tulla. Siis pandavat kurivaim vangi ja peaingel Miikael äratavat viimsel päeval surnud üles.

Umbes sama viisi kui meil, austati Mihklit Soomeski. Sealgi tapeti Mihklile loom, enamasti lammas, ja ohverdati lamba verd ja liha, ka konta, kas puu alla ehk mujale. Lamba lihast keedeti Mihkli „rokka“