seks, lahkus Kalevipoeg isa haualt, et ei enam iialgi tagasi tulla. Kottnõmm ootas ta süüdlast pead.
Niisama vähe kui rahvasuu muid Olevipoja tegusid, tunneb ta selle Lindanisas valitsemist. Kogu Olevipoja esiletoomine Kalevipojas jääb Kreutzwaldi tööks.
Sellega ei ole öeldud, nagu puudus Olevipojal rahvaluules alus täiesti. Olevipoeg jääb rahvaluulele küll võõraks, kuid seda tuttavam on talle Olev. See Olev sulab lugulaulu Olevipojaga täiesti ühte.
See Olev juhatab meid katoliiklaste pühalise Olevi juurde, kelle nime Kreutzwald oma Olevipojale aluseks pannud.
Daani valitsuse ajal sai Norras pühaks tunnistatud kuninga Olafi, Olavi (1018—33) austamine Eestiski maad, nagu see austamine põhjamail juba üleüldiselt oli laiali lagunenud. Püha Olavi auks ehitati juba 13. aastasajal suur Oleviste kirik. Rahvasuu on kiriku ehitajaks hiiu Olevi teinud. Mingisugust Olevi austamist Oleviste kiriku juures ei tunta.
Üks kõik, kas oma või rahva tahtmise peale hakkab Olev uut kirikut ehitama, mis tervele maale auks ja iluks oleks. Kuna lugulaul Lindanisa ehitajat alati nimepidi Olevipojaks nimetab, ei tunne muu rahvaluule uue kiriku ehitaja võõra maa mehe nime mitte. Kui rahvas laseb uut kirikut ehitada, siis nõuab ehitaja rahva käest kas koti või koguni tuhat tündrit kulda. Ühe teisendi järele annab Kalevipoeg kiriku ehitamise käsu ja määrab ehitamise eest palga. Rahvaga lepingut sobitades lisab meister omalt poolt tingimise juurde, et ta palgast ilma tahab jääda, kui rahvas ta nime teada saab. Üks Kadrinast saadud vana jutt teab, et Olev esmalt Kadrina kirikut ehitanud. Teda kutsutud aga sel ajal Tallinna Oleviste kirikut ehitama. Olev jätnud Kadrina kiriku ehitamise pooleli ja läinud Tallinna suuremat kirikut valmistama. Rist Kadrina kiriku müürides näidata praegu veel seda kohta, kui kaugele Olev ehitanud. Ühe Palmse teisendi järele ei ole Olev mingi võõra maa mees, vaid Palmsest pärit. Palju aastaid elanud ta Palmse laanes. Surma ligidal tundes tahab mees enesest mälestuse maha jätta, mis aastasajad temast tunnistust annaks. Ta läheb Lindanisasse ja hakkab seal uut kirikut ehitama, ei nimeta ometi oma nime kellelegi. Küll uurib linna rahvas, aga ei saa nime kätte. Iga õhtu käib kiriku ehitaja ometi kodu. Korra läinud keegi meistri järele ja kuulnud, kuidas naine meistri kodu last kiigutades laulnud:
Ära nuta, pojukene, |