Sest saab linnarahvas meistri nime teada. Torni lõpetades nimetatakse all: „Olev, lipu varras on kõver!“ Seda kuuldes ehmatab Olev ja kukub torni otsast maha surnuks.
Muud teisendid tunnevad niisama vähe ehitaja nime. Peaaegu kõik jätavad meistri ilma palgata, niipea kui Lindanisa rahvas ta nime teada saab. Ühel või teisel viisil saab Lindanisa rahvas meistri nime kas Narvast, Suursaarest ehk mujalt teada ja nüüd on meistri elupäevad kohe loetud. Mõne teisendi järele kannab ehitaja Oole nime. Üks teisend jälle kõneleb, et Olevi naine meest tuleb taga otsima, kui see söömaajaks koju ei ilmu. Naist nähes hüüab Olev torni otsast, et naine oma mehe nime ei nimetaks. Aga vist ei kuule naine hüüdmist, naine nimetab Olevi nime ja sedamaid langeb Olev torni otsast maha. — Jälle üks teisend teeb torni otsast langemise põhjuseks hooplemise. Kiriku ehitust lõpetades ja risti torni otsas paigale pannes hakkab Olev kangesti hooplema. Hoobeldes taganeb ta liig palju ja langeb üle tellingi ääre alla. Tavalisesti langeb ta risti paigalepanekul nime kuuldes torni otsast maha, uss ja konn kargavad aga maha langedes kõhust välja. Kuhu ta langeb, sinna ta maha maetakse.
Teisendi järele ehitas isa Olev Tallinnas, poeg Olev aga Narvas kirikut. Mõlema ehitaja jaoks on aga üks ainus vasar olemas. Selle viskavad nad korda mööda teineteisele kätte, isa pojale Narva, poeg isale Tallinna. Teine teisend teab, et Olev kirve ühe käega Tallinnast Suursaarde viskab.
Veel ühe teisendi järele hakkab Kalevipojal kahju, kui Oleviste kirikut näeb valmivat. Kalevipoeg on Olevile lubanud tündri — ka sada — kulda maksta, kui kirik täiesti valmis saab. Valmissaamist kartes tahab Kalevipoeg torni pihta kiviga visata. Kivi ei trehva torni pihta, vaid lendab lähedalt mööda. Kivi eest ennast kõrvale hoides väärdub Olevi jalg ja Olev kukub prantsatades torni otsast maha.
Viimaks tähendan veel ühe teisendi, mille järele vanapagan kiriku torni tahab puruks visata. Vanapaganal ei ole, muidugi mõista, Olevi palgaga midagi tegemist, vanapaganat kihutab ainult viha niisugusele teole. Kirik jääb vanapagana kivist puutumata, kuid selle asemel langeb Olev torni otsast maha. Olev jääb sinna maha, kuhu ta langenud, niisama kõhust välja tulnud uss ja konn. Aja jooksul muutub Olev ise kõige ussiga ja mõõgaga kiviks. Kivina seisavad nad praegu alles kiriku seina ääres.
Et torni töö täiesti lõpetatud, rist juba paigale pandud, ei või Olevi surm kiriku ehitamist enam takistada. Ütlus: rist on viltu! ehk lipu varras on kõver! langeb ainult hirmutuste kilda. Olevi töö on igatahes ausasti tehtud, kui ta ka ise enam oma tööd täielikult ei saa vaadata ja imestleda.
