Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/5

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



JUHATUSEKS.

Ristiusk tõi meie rahvale uusi mõisteid, peale muu hulga pühalisi, kes endisi esivanemate müütilisi suurusi eest tahtsid tõrjuda. Paganus ei hävinud jäljeta, vaid sulas enam-vähem kristlusega ühte, sellele tundemärka enesest pärandades. Esivanemad vajutasid pühaliste kultusele oma usundi pitsari peale, paganastasid pühalisi, ja selle tagajärjel tekkis uuem mütoloogia, kristlik mütoloogia, mille harud ühel ajal kristlusesse ja paganusesse ulatavad. Enamasti said pühalised esivanemate põllutööstuse jumalateks, nimelt karja ja viljakasvu edendajateks, üleüldse majanduslise elu arendajateks. Osa paganastatud pühalisi langes aja jooksul unustuse hõlma, teine osa suutis ennast meie ajani alal hoida. Need viimased langevad Eesti uuema ehk kristliku mütoloogia aineks. Mõni pühaline ise jäi olemises pühaliseks edasi, aga ta austuses avaldati paganlikka kombeid ja need paganlikud kombed sunnivad meid niisuguseidki pühalisi tähele panema.

Kõrgemate olevuste austamiseks pühitsesid esivanemad, hoolimata igapäevastest ohvritest, hulga pühasid. Kristlus kuulutas niisugustele pühadele sõda. Siiski säilib rahvas visalt esivanemate pärandust. Kuna kristlus pühaliste austamist ja nende mälestuspäevade pidamist nõudis, katsusid esivanemad neid päevi oma vanade pühadega kokkukõlasse viia. Kõige enam jättis Tõnni ja Jüri kultus enesest jälgi järele, teised pühalised vähemini. Viimaste mälestuspäevi peetakse tihti iseäraliste kommetega, aga isikud, kelle auks neid pühitsetakse, on sagedasti hoopis silmaringi taha vajunud. Kõrvaliseks muutus isik, peaasjaks jäid pühitsemise kombed.

Püha omandas sagedasti uue nime ehk siirdus mõne päeva võrra endiselt kohalt ja kestis uuendatud oludes edasi. Niisugune siirdumine seletab, miks mõne korra samu pruukisid enam kui ühel pühal peetakse. Põllutöö ja karjakasvatus annab alati põhjust samasuguseid kombeid tähele panna. Teise korra põhjeneb kommete sarnasus usundilistel tarvidustel, mis endid aastaaegade järele ühel viisil avaldavad. Heade tagajärgede saavutamiseks pidi esivanem kõrgemaid olevusi sagedasti ehk ka iga päev ohvritega meelitama, nagu „Esivanemate ohverdamised“ seda tunnistavad. Ülepea võib pühade pidamise kommetes sarnasust ikka niisugusel puhul märgata, kui samasugused elutingimused küsimusesse tulevad.

Koguni vähe on tänini kristliku mütoloogia aineid harutatud, kõige rohkemini Tõnniga tegemist tehtud. Viimast kirjeldasid A. Põrk „Postimehes“ 1903 № 88—99, J. Lill „Rohtaedas lahke vanakeste seas“, Dr. M. Weske Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamatus 1879, nende ridade kirjutaja