TOOMAS.
Toomas tuletab Eesti mütoloogias omast kohast roomlaste Jaanust meelde: ta esineb nii-ütelda kahe näoga, puhu jumalana, puhu vanapaganana, puhu katoliku usu püha mehena, puhu jätisena. Enam kui kusagil mujal on rahvas Tooma isikus mõisted segamini heitnud, Rooma usu pühamehe austamise paganuse kommetega iseäranis rohkel mõõdul kokku sulatanud.
Apostli Tooma mälestusepäevaks määras katoliku kirik juba varakult 21. detsembri, Greeka kirik 6. oktoobri. Viimne toomapäev on meie rahva seas vähe tuttav, seda enam aga esimene. Peale selle tuletab õhtumaa kirik veel pühapäeval pärast ülestõusmise-püha evangeeliumis Toomast meelde. Viimaks olgu nimetatud, et Kraasna maarahvas veel nädal või paar pärast mihklipäeva Toomast austab.
Toomas kannab rahvasuus mitut „ristinime“: Must Toomas, Tahma Toomas, Nõgi Toomas, Püha Toomas, Maajumal Toomas, Toone Toomas, Katkujumal Toomas, ka Katku Toomas. Tihti nimetatakse toomapäevagi ühe ehk teise eelmainitud nimega. Päeva hüütakse vahel aga ka nõgikukepäevaks ehk nõgikikkapäevaks, ka tahmapäevaks.
Toomapäev helistab jõulud sisse, esineb jõulude ettevalmistamise päevana. Just niisamasugust arvamist avaldavad soomlasedki. Hyvä Tuomas joulun tuopi, Hiiva-Nuutti poijes viepi! ütlevad nad. Meil tuntakse Soome lahe rannas mõnes kohas küll ka nuudipäeva, Kuusalus Iivaknuudi päeva, aga mul tundmata, et seda päeva meil jõulude lõpuks peetakse. Tavalisesti arvatakse meil kolmekuninga päeva jõuludele piirikivi määravat. Kuusalus ometi antakse Iivaknuudi päeval (7. jaanuaril) jõululeiba loomadele (Eesti Kultura II, l. 270).
Üks Soome rahvalaul palub Toomast tulla ja jõulu kaasa tuua:
Tule meille, Tuomas kulta, |