Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/59

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Teisal ei hüüta tule kustutamiseks ometi Lauritsat nimepidi appi, vaid astutakse Jeesuse nimel ta vasta: „Tuli, ma käsin sind sinu leekide hõõgamise juures ja Jeesuse Kristuse nimel, et sina pead paigal seisma ning mitte edasi põlema Jumala see Isa nimel †, Jumala see Poja nimel † ja Jumala see püha Vaimu nimel †. Aamen.“

Ehk jälle: „Jumal hoidku tuld kitsas kohas, pidagu pihus, kandku kamalus; seinad seisku serviti paigal; katus kõikumata kaksiti peal; raha, vara liikumata, peatoidus puutumata!“

Mõnel pool arvatakse, et tulesõnade oskajad tulega võivad väga hooletult ümber käia; neil pole iialgi tulekahju karta. Ja pääsekski korra nende majades tuli lahti, tulesõnadega oskavad nad tule sedamaid kustutada. Laurits varjab nende hooneid alati tulekahju eest.

Teisal valitseb usk, et tulesõnadest üksi vähe, vaid et Lauritsile ohvridki tuleb viia. Alles ohvrid teevad Lauritsi meele nii heldeks, et ta hooneid hoiab õnnetuse eest. Kuna kodumaal Lauritsile ohverdamine ammu juba ununenud, leidis Dr. O. Kallas sellest Kraasna eestlaste seast veel jälgi. Viimsed viisid tulehaldijale rehekahja. Viija oli nimelt peremees; naisterahvas ei tohtinud ohverdada. Rehekahi kanti rehte ahju otsale, aga kolm korda pandi sellest ka ahju suhu tuha peale. Ohvri puhul palus peremees ise järgmiselt: „Pühä Laberits! Sulle puhta ollega, nii kauni kahaga — — rihe hoitmast — — hoia mu rihekeist, hoonekeist tule palangu eest, vee upungu eest!“ Ehk jälle teist viisi: „Pühä Labõrits! Hoia sa hädast, patust — — hoia sa hoonid — — lätsi is palama!“ (Kraasna maarahvas, l. 87).

Kuna muidu püha Jüri karjaste haldijas on, tahab Kraasnamaal Laberits ainuvalitsust ta käest kiskuda. Kraasna karjased hüüavad tulehaldijatki enestele appi, nimelt kevadel, karja väljalaskmise puhul. Siis heidavad nad lapaka tulde ja paluvad, et püha Laberits nende riideid hoiaks. Ei selgu küllalt, kas Laberits karjaste riideid ülepea kulumise ja rebenemise eest peab kaitsma, või ainult selle eest, et õitse- ehk muu tule ääres leek nende riideid ei rikuks.

Lauritsat arvatakse austajatelt nõudvat, et ta päeva täiesti pühaks peetaks. Igasugune töötegemine oli vanasti lauritsipäeval keeldud. Töötegemine ulatas ahju kütmiseni, keetmiseni, küpsetamiseni. Isegi piibumehed ei tohtinud sel päeval piipu suitsetada. Saaremaal maeti isegi tulerauad sel päeval tuuleveski alla ehk kiviaedadesse. Lauritsipäeva rikkujaid, nimelt sel päeval tule ülestegijaid ootas ränk nuhtlus ees: Laurits tuli neile tulega kätte maksma. Ühest Kuusalu õpetajast räägitakse — Kreutzwald peab seda Boecleriks —, et ta rahvausu pilkeks lauritsipäeval teinud kööki suure tule. Varsti tõusnud piksepilv,