Mõne korra peavad mitme muu hädaohu vastane abinõu — „Sator“ sõnad aitama. Need sõnad kuuluvad:
Sator |
Need nõiasõnad on maailmas laialt tuntud. Väike-Aasias tarvitati neid juba 4. aastasajal pärast Kristust. Peale eurooplaste otsivad araablasedki neist abi. Saksamaal usuti veel 18. aastasajal nende võimu sisse tuld kustutada. Saksi-Veimari hertsog Ernst August määras 1743, et igasse külasse ja linna hangitagu taldrikuid pealkirjaga Sator arepo j.n.e. ja visatagu neid tulekahju puhul kustutamiseks tulde. Tulekahjud näitasid ometi pea, et nad hertsogi Sator arepost midagi ei hooli.
Kõigile neile teadetele vastasõdiva teate avaldab P. Lensin Viljandimaalt, kus ta ütleb karjalapsi oma noores eas 1845.—1850. a. paigu Lauritsi tuld olevat teinud. Laste püüd käis selle peale kõrgeid leeka sünnitada; neist hüppasid nad läbi ja palusid siis „Tule, püha Laurits, ülenda mu tuld, et ta kõrgesti põleks ja loidaks ja meie ilusaid ilmu saaksime!“ Ülepea lootsid karjalapsed, et tuletegemine, tulest läbi hüppamine ja palve pühale Lauritsile ilusaid, kuivi ilmu toob.
Ainult üht tööd lubati lauritsipäeval teha, nimelt vett kanda. Vee kandmistki võeti ometi määratud paika ette: Vett viidi esmalt pangega ahju peale, siis sisse. Niisugusel vee ahju peale viimisel oli oma teatud otstarve: aitas hooneid edaspidise tulekahju eest varjata (M. Varonen, Vainajainpalvelus, l. 342). Ei sadanud sel päeval vihma, viidi rannamail toobriga vett katusele. Siht niisamasugune kui vee ahju peale viimisel (Russwurm, Eibofolke, 299).
Ülepea pannakse meiegi päevil veel lauritsipäeval hoolsalt ilma tähele. Kui sel päeval müristab ehk kõuevihma sajab, teeb pikne sel suvel veel palju kahju, arvatakse Viljandimaal. Teisal jälle ustakse, et kui sel päeval kuiv ilm, palju tulekahjusid oodata; jälle teisal, et kui vahel päike paistab, vahel vihma sajab, talvel palju tulekahjusid oodata. Igatahes oletatakse, et lauritsipäeval ilm tulekahjud eeltuleval ajal ära määrab. Tulekahjude puhul on mõnel pool veelgi viisiks öelda: „Laurits lahti!“ Tulekahju tekkimisel avaldab siis Laurits täiel mõõdul oma väge ja rammu.
Lauritsit kardeti ja peeti pühaks. Rahva arvamistest selgub, et vanemal ajal Lauritsi mõõka — tuldki — kui just mitte pühaks ei peetud, siis ometi austati. Kõvasti keeldi ära tuld jalaga puutuda, sest, öeldi, tuli olla vanem kui keegi muu. Kuna vesi ja maa inimeselt vähemalt sülge
