Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/72

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tundemärk juurde lisada. Rooma kirik määras viimase maarjapäeva alles 12. aastasajal Maarja saamise mälestuseks. — Katoliiklased pühitsevad veel mitut maarjapäeva, nagu näituseks Maarja 7 valu päeva laupäeval enne palmipuude püha j.n.e., aga neid ei ole vist iialgi meie maal pühitsetud. Kuidas lugu ses tükis paavstiusulise Luutsi maarahvaga, ei selgu Dr. Kallase „Luutsi maarahvast“.

Küünla maarjapäeva nime kannab see päev sellepärast, et katoliku usu ajal sel päeval küünlaid kirikusse viidi ja neid seal kogu aasta jumalateenistuse ja koduse tarvitamise jaoks pühitseti. Kirikud ise särasid sel päeval täies küünalde valguses. Katoliku usku eestlastel oli sel päeval jõulu sarnane tähendus (Hurt, Über estnische Himmelskunde, l. 40).

Tuttav on, et meil laupäeval aegsasti õhtule jäädakse ja laupäeva õhtut pühaks peetakse. See nähtus tuletab jällegi paavstiusku ja Maarjatki meelde. 11. aastasajal määras paavst, et laupäeva Maarjale tuleb pühitseda. Igal laupäeval peeti Maarja auks jumalateenistust. Meie rahvas lõpetab laupäeva õhtuti küll aegsasti töö, aga et sel töö lõpetamisel midagi oleks Maarjaga tegemist, ei mäleta rahvas enam. Koguni haruldaseks tuleb pidada laupäeva õhtu nimetamist „Maarja õhtuks“

Ristiusu toojate antud nimi Maarjamaa kestab rahva mälestuses edasi. Ei või ometi ütelda, et seda nime väga sagedasti tarvitataks. Harukorral kuuldakse rahvasuust kõnekäändu: „Kõik on üks Maarjamaa.“ Kui Mihkli kogudust 1694 kalmu matmise pärast manitsetakse, vastavad nad: „Maarja muld kõigis paigus!“

Dr. O. Kallase teadete järele tähendab Maarjamaa Luutsi maarahva seas maad ülepea, mitte aga paavstist Maarjale kingitud Läänemere maad. Lätlastel ei esine rahvasuus prof. R. Hausmanni teate järele Maarjamaa, küll aga rahvalauludes Mahras seme ehk Mahras semite kujul. Ulmann oma sõnaraamatus seletab Mahras seme = Liivimaa (rahvalaulus) = Maarjamaa. Ka Dr. A. Bielenstein tõendab, et ta lätlastelt rahvakõnes Mahras seme ei kuulnud (Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1899, l. 110—112).

Maarjamaale püüdsid preestrid ja mungad jäädavaid Maarja mälestusesambaid asutada pühakodade näol. Ehitatavatele kirikutele pandi tihti Maarja nimeks, õigem — kirik pühendati Maarjale, Maarja määrati kiriku kaitsejaks.

Maarjale pühendatud kirikud olid Tartumaal: Tartu-Maarja, Kambja, Torma-Kursis oli Maarja kabel; ka Maarja-Magdaleena tunnistas vanemal ajal neitsit Maarjat oma kaitsejaks. Isegi Tartu doomkirik kannud vahel Maarja kiriku nime, kuid see mälestus on rahvasuust ja isegi kirjadest hävinud.