Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/75

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Kiviriikigi on Maarja mälestusi jätnud. Rahva seletuse järele tekkinud kivid Moosese käsulaudadest. Tuul kannud käsulauad tolmu mööda maailma laiale; igast tolmukübemest tekkinud kivi. Targad oskavad nende peal olevat kirja lugeda. Kõige rikkamateks kirjade poolest arvatakse maarjakiva. Maarjakivideks nimetatakse iseäralikku lubjakivi tõugu. (Wiedemann, Aus dem inneren u. äusseren Leben der Esten, l. 457.)

Veel olgu nimetatud maarjajää (Alaun). Rahvas lühendab maarjajää nime tihti „maarjääks“ ehk lihtsalt „maarjaks“ jää sõna koguni mainimata jättes. Üks iseäralik tõug klaasi kannab maarjaklaasi nime.

Elajariiki ei ole Maarja jälgi jätnud, maha arvatud Marid ja Maarjad.

Eesti vanasõnad ja mõistatused lähevad koguni kainelt Maarjast mööda. Ka ennemuistsetes juttudes puutume koguni harukorral Maarjaga kokku. Enamasti näitab lugu nii olevat, et Maarja niisugustest juttudest uuemal ajal salaja Eesti rahva sekka pugenud. Näituseks jutt kahest äraeksinud vaesestlapsest, keda suhkrumaja juurde jõudes küsimise peale kästakse ainult vastata: „Tuul, tuul, Maarja memm.“ Niisama on Maarja mõnesse setu juttu sisse pugenud.

Karksi rahvas kõneleb, Polli Mäkiste vanapagan tahtnud korra vanaemale paari Maarja sukki kinkida, kaotanud need aga läbi oru minnes ära. Paha meelega hakanud ta Sukksilda tegema, aga töö jäänud pooleli (Kodukurukesest, l. 33). Rahvateadetest ei selgu, missugused need Maarja sukad olnud. Vist niisugused, mis Maarjale ohvriks määratud.

Legendide hulk ei tee Maarjaga palju tegemist. Siiski esineb mõne korra neis Maarja. Jeesuse kandmise ajal kiusanud vana Juudas Maarjat taga. Maarja pidanud tihti ta eest põgenema. Korra põgenenud Maarja ühest odrakülvajast mööda. Maarja ütelnud mehele, et kui keegi küsib, kas Maarja sealt mööda läinud, vastaku mees: „Jah, siis kui ma otri külvasin!“ Kolmandal päeval põllule minnes näinud mees, et odrad juba loomisel. Sel silmapilgul tormanud üks mees mööda ja küsinud Maarjat taga. Külvaja vastanud, et Maarja külvamise ajal mööda läinud. Sest ajast jätnud vana Juudas tagakiusamise järele.

Meie rahvalaulud mainivad harva Maarjat. Paavstiusuga kadus Maarjagi rahvasuust ja rahvalauludest.

Kreutzwaldil näikse „Kalevipojas“ Maarja eest nagu kartus olevat. Siiski on poolkogemata Maarja nimi Kreutzwaldi oma sulest sisse pugenud Kalevipoega (Sissej. 12—13):

Uku hõlmas uinutavad,
Maarja rüpessa magavad.