nime kandvatest naisterahvastest Maarjad välja. Juba Saksa nõialauludes puutume kolme Maarjaga kokku. Hilisemates keskaja legendides kõneldakse, püha Anna läinud Joakimi surma järel kaks korda mehele ja talle sündinud veel kaks Maarja nimelist tütart. Need olid siis neitsi Maarja poolõed. Ühest poolõest Maarjast saanud Alfeuse, teisest Sebedeuse naine (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 225). Sakslaste kaudu oleksid siis kolm Maarjat eestlaste sekka rännanud ja siingi enestele eluõiguse nõudnud. Küll ei teata päris eestlaste maal enam Maarjatest midagi, aga Setumaal on nad endid ometi alal hoidnud, vähemalt nimetatakse Maarjat tavalisesti enamuses.
Setukesed laulavad lugu neljast neitsist mitmes teisendis, mis teineteisest rohkesti erinevad. Enamasti esinevad meile kolm nagu suuremat sugu neitsit ja neljas nende juures on vaenelaps. Kolm neitsit avaldavad pilves ilmudes tegevust, kuid üsna selgelt ei oska laulik seda tegevust kirjeldada. „Üks kukotelli kulda, teine hõlot hõbehet, kolmas vaske valgurelli“, kuna neljas vaenelaps kuldkangast kudus (Nr. 118). Teisendi järele kudus üks kuldkangast, teine lõikas linast riiet, kolmas nuttis (Nr. 121). Jälle ühes teisendis istuvad neli neitsit pilvel; üks kudus „kuldsukki“, teine „vali vaskivööda“, kolmas „kudi kaputat“ ja neljas nuttis (Nr. 122). Vist tuleb ülepea lugu nii mõista, et kolm neitsit nagu suurema soo sekka tulevad arvata ja neljas enam nende teenija osa esitab. Teise sõnaga, need kolm suuremat sugu neitsit võiksid Maarjad olla, neljas aga tavaline inimene. Nende kolme neitsi tegevus annab niisuguseks oletamiseks näpunäiteid. Nad valmistavad riideid. Soome Maarja ketrab vahel sinist, punast, valget lõnga, vahel õmbleb osavalt. Keskaja jutustuste järele teenis Maarja Egiptuses olles õmblemisega peatoidust. Prof. K. Krohn ja mõni muu Soome õpetlane kaldub neid kolme neitsit Maarjateks pidama (Suomalaisten runojen uskonto, l. 224). Nende hulka tahetakse aga isegi luonnotared, päivätär ja kuutar arvata, kui ka viimseid mitte igal juhtumisel.
Setukeste lauludes näikse „imeline emänd“ nagu Maarja kohta käivat. Laulu mõistetes valitseb ometi enam-vähem segadus. Imeline emand, laps süles, võiks ehk ema Maarja olla. Kõik, mida aga emanda lapsest edasi kõneldakse, langeb täiesti luule valda. Ühes teisendis (I, 352) lauldakse, et söömisele, joomisele kutsutakse „korge neiõkene“ See kõrge neiuke võiks ehk neitsit Maarjat tähendada, kuid kindlasti ei tohi seda tõendada, sest laulu sisu on liig hämar.
