võeti selleks kirikuküünal. Tõnisepäeval pandi Tõnn = küünal põlema. Põles küünal ära, valmistati pea teine küünlast Tõnn asemele. — Teisal valati Tõnn tinast või telliti sepal rauast.
Tõstamaalt saadud teadete järele austati seal kodu-ussi Tõnni vakas. Ussi poeg pandi Tõnni vakka. Seal söödeti ja joodeti teda, kuni ta suureks kasvas. Aga suurelegi ussile viidi sinna toiduohvrid edasi. Nagu näha, puudus niisugusel puhul, kui ussi vakas peeti, seal puust, vahast või metallist Tõnni kuju (vrd. mu „Esivanemate ohverdamised“, lk. 77—86).
Tõnni nimetati mõnes kohas kodujumalakski. Selle kodujumala võimust peeti suureks. Tõnnist usuti: kus ta talus, seal õnn ja sigimine talus. Tõnn kaitses maja elanikka, aga ka karja ja vilja kõige kurja, ikalduse ja õnnetuse eest. Siin-seal arvati, et Tõnn kõik oma austajate soovid täidab.
Tõnn ei teinud rahva arvamise järele mitte, üksi head, vaid ka kurja; kurja siis, kui teda tarvilikul viisil ei teenitud. Niisugusel korral laskis ta oma peremehele, selle loomadele või viljale viletsust, häda, õnnetust tulla, aga mõne korra isegi kaugematelegi taludele. Tihti peeti haigust kellegi võõra talu Tõnni süüks. Peale selle pidi Tõnn peremehe ülesandel naabritele kurja tegema, kui see nii soovis, nimelt haigust ja viljaikaldust saatma, tüli ja riidu naabrite vahele tekitama ja muud sellesarnast. Tõnni poolt kahju saajad läksid Weske teatel kaalunaiselt abi saama (E. Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1879, lk. 39). Kaalunaine määras ära, missuguse talu Tõnn kahju teinud, ja õpetas, kudas igal üksikul juhtumisel teha. Mõne korra arvati heaks Tõnni lepitada. Kahju teinud Tõnnile viidi kohe ohver: kas titeriideid, villu, raha või muud. Mõne korra jälle püüti Tõnnile tehtud kurja kätte maksta. Mindi selle talu poole, kus süüdlane Tõnn arvati asuvat, lõödi maja ligidal tuli taela, keerutati kolm korda vasta päeva ümber pea ja visati põlev taelatükk süüdlase maja poole. Vändras viidi tuli maja nurga allagi. Tule viskamisel öeldi: „Oh sa tuline kurat! Mis sul minuga asja! Mis sa mind piinad! Kurat võtku sind!“ Selle needmise järele esineb Tõnn kuradina, kuna teiselt poolt teda jälle kuradile soovitakse. Lugu ometi nii, et Tõnnile ainult vandumiseviisi järele kurat nimeks antakse. Mõned vanad naisterahvad tõmmanud, arvates, et Tõnn neile ehk nende omastele paha teinud, riided kaela ja näidanud Tõnnile paljast ihu. Teisal jälle lasti süüdlase Tõnni poole püssi. Neljapäeva õhtul pandi 9 vana kinganaela püssi sisse, riputati naelte peale sulahõbedat, pöördi püssi otsa kolm korda vasta päeva ümber pea ja lasti siis üle pahema õla sinnapoole, kust Tõnni arvati haigust olevat saatnud.
