LIIJONI INGEL.
Kreutzwaldi „Eesti ennemuistsetest juttudest“ oleme harjunud Liijoni nime kuulma. Liijon oli nimetatud juttude järele kalamees, kes Pikrile vanapagana äravarastatud pilli tagasi aitas muretseda. Tänupalgaks sai ta sest ajast jumalate ja inimeste vahele vahemeheks. Peale Kreutzwaldi kirjutab Liijonist või õigem ütelda Liijoni inglist veel Lagus. Kreutzwaldi ja Neusi laulude kogus „Mythische und magische Lieder der Esten“ leiame Laguse sulest Liijoni ingli kohta järgmised laused (lk. 8): „Mana õiges teenistuses leiame seda, mis tema üheksa korda meile teinud ja pealegi veel teeb selle pühama Liijoni pikse püha käe läbi; aidanud liha ja vere vasta, ihu haigust parandanud, rõõmu ja rahu annud ja suurt abi saatnud kõige häda ja viletsuse vasta selle vana püha Liijoni vägeva ingli käe läbi ja hoidnud üheksa korda.“ — Need nimetatud laused ütleb Lagus enese Viljandimaalt Virtsjärve äärest üles kirjutanud olevat, kus neid lausumisel olla pruugitud. Teises kohas kirjutab Lagus samas raamatus ohverdamisest maarjapäeval kõneldes Liijoni ingli kohta järgmist (lk. 16): „Sealjuures nimetas tema seda kõige kõrgemat Liijoni ingli abi läbi kolm korda. — Taarast kirjutades tähendab Lagus (lk. 13—14): „Taara oli see kõige kõrgem, keda inimene kolm korda aastas võis paluda, aga muul ajal teiste jumalate ja Liijoni ingli läbi luba oli saanud selle kõige kõrgema ette palveid tuua.“ Oma küsimise peale Liijoni ingli kohta ütleb Lagus järgmise vastuse saanud olevat (lk. 10): „Liijoni ingel on maapealne Jumal, kes piksega ühes võib käia.“
Nagu kõigest sellest mõista, tuleks oletada, et vanadel eestlastel iseäraline Liijoni ingel olnud. Kudas on nüüd tõepärast lugu selle poolest? Niipalju kui me eestlaste vana usku tunneme, ei leia me sealt kusagilt ingli teenistuse jälgi. Inglid ja inglite teenistus oli vanadele eestlastele täiesti võõrad. Eestlastel oli oma jumal, oma Vanaisa, Vanataat ehk Uku, keda nad mingisuguse vahemeheta austasid. Ristiusu inglitega polnud vanade eestlaste jumalal mingisugust tegemist. Lagus on Liijoni ingli esimest korda Eesti mütoloogiasse toonud ja Laguse järele Kreutzwaldki Liijoni ingliga vähe tegemist teinud. Arvan kindlasti, et Kreutzwald oma ennemuistse jutu, mis Liijonist kõneleb, Laguse käest saanud. Seega oleks Lagus ainus allikas, kes meile Liijoni ingli kohta teateid annab.
Lagus on omal ajal mõndagi vanade eestlaste usu kohta kirjutanud. Arvustuse ees ei jõua aga suur jagu Laguse teateid paika pidada. Arvustus tunnistab, et Lagus liig vabalt rahvasuust saadud tea-
