aga ei midagi hinnalist, vaid ainult kivi, sellele enne peale sülitades ja üteldes: „Näkile kakku“. Kassaares viskavad naised merde lambaid pesema minnes näkile niisama kaku vette, et näkk neile ega lammastele viga ei teeks. Saarlased heidavad kevadel esimest korda merele minnes soola vette.
Näkki peetakse isegi mitme haiguse tekitajaks, nimelt kui need haigused pärast ujumas käimist ilmsiks tulevad. „Vesinäkiks“ hüütakse iseäralikku paiset, mida vesinäki (tussilago farfara) lehtedega arstitakse. Äkilist valu nimetakse mõnes kohas „näki teoks“. Pärast ujumist tekkinud vistrikka ja naha punetust kirjutakse niisama näki arvele.
Näkk röövib inimestelt varandustki, nimelt niisugust, mis vette varjatud. Seda ei anna ta enam tagasi. Vanasti varjati sõja ajal kirikukellasid enamasti alati jõkke ehk järve, aga niisama ka hõbeasju. Inimesed peitsid sedasama viisi ka rahakasta vette. Kui vette peidetud varandust hiljemini minnakse otsima, ei leita seda enam üles; näkk on kellad ehk varanduse mujale viinud ehk hoiab nii kõvasti kinni, et keegi ei suuda välja kiskuda. Koguni harukorral lepib ta saadud ohvriga. Tavalisesti jääb aga vette varjatud varandus jäädavalt näkile (v. mu „Näkiraamat“).
Eesti näkk sulab Rootsi „näcken’iga“ täiesti ühte. Näcken ilmub niisama pea inimesena, pea loomana, pea asjana. Rootslased usuvad, et näcken võib enesele iga kuju võtta, kuid ennast mitte haviks moondada. Näckenil on kõik needsamad omadused, mis meie näkil. Näkk on germaanlastelt laenatud veevaim, ometi mitte väga vanal ajal. U. Holmbergi väite järele ei tähenda näkk eestlastel mitte ainult veevaimu, vaid on ülepea ühe vaimu nimeks, väidet selle ilmega põhjendades, et veenäki kõrval ka maanäkki ja metsanäkki nimetakse (Die Wassergottheiten, l. 172). Viimast ilmet tuleb üle-
