kalasaagi õnnistajaks ja andjaks. Just niisamasuguse arvamise kuuleme ka soomlastelt. Ju Agricola kirjutab: Vedhen Emo vei Calat vercon = vee-ema viis kalad võrku. Wiedemann sellevastu peab mere-ema kahjutegevaks olevuseks, kirjutades: „Merevaim ja mere-ema on merevaimud, kes mõne korra inimesi ohvriks nõuavad”. Kuid muidu ei leita mere-ema kahjulisest tegevusest jälgi, küll aga heategemisest. Liivlased tunnevad „mier iema“, aga selle kuju jääb neil liig uduseks; nad ohverdavad merele viina, ütlevad seda aga Maria emale tulevat. Niisama viskavad nad kevadiste pühade ajal vahel saia mere-emale vette.
Rannarahvas teab veel merejumalast kõnelda. Näib, et merejumalgi tuleks vee-ema ehk mere-ema nimetuse teisendiks pidada. Saaremaal räägitakse, merejumal nõudnud muiste igal aastal inimese enesele ohvriks. Õnnetuste kõrvaldamiseks otsustanud saarlased igal aastal merejumalale kahja anda. Rahvas ei mäleta enam, mida nimelt merejumalale ohverdati, vististi aga viina ja õlut. Luce teab, et veel möödaläinud aastasaja algusel sõuti paadiga merele ja valati vette viina ja õlut.
Harukorral räägitakse ka järvejumalast ja jõejumalast. Sagedamini nimetakse veejumalat. Veejumal esineb kalade andjana, just niisama kui mere-ema. Veejumalat tuntakse enam järvede ääres. Parema kalasaagi pärast ohverdakse veejumalale. Peipsi ääres anti talle varemal ajal hobune ohvriks. Hoost söödeti enne ohverdamist leivaga ja kanepiteradega. Enne ohverdamist võiti hobuse pea meega ja soolaga, seoti siis hobusel kaks veskikivi kaela ja uputati jõkke ehk järve, jää ajal urkasse, muul ajal otse vette. Ei uppunud hobune ära, arvati, et veejumal ohvrist ei hooli. Talvel magab veejumal jää all, kevadel aga ärkab üles ja murrab jää katki. Meeldib hobuse-
