talle saba taha; sedaviisi tekkis pisuhänd. Pisuhänd on vist venelaste бѣсъ’iga, Leedu bêsas’iga = vanapagan, Islandi bisn’iga = kole elukas, Rootsi biseca = majavaim sugulane (Eibofolke, 378). Nagu rootslaste rahvaluule korjandustest selgub, tähendas rootslaste bisa esiotsa vist mahajooksvat piksenoolt, kuna meteoorisid kratiks ehk tulihännaks peeti. Ülepea on ju mahalangevad meteoorid rahvaluules imeliku eluka tulihänna sünnitanud. Sisselöövat välku nimetavad Eestimaa rootslased nüüdki veel bisa, bisen ja piksenooli bisekuulideks. Bisen näikse neil ühtlasi kuri vaim olevat, sest kirudes ütlevad nad: Bisen võtku sind. Eesti rahvaluules ei ilmu mingisugust iseäralikku vahet tulihänna, pisuhänna ja krati vahel, vaid kõik kolm sulavad kokku üheks olevuseks. Rahvasuu annab sellele tulisele olevusele veel mõned muud nimed, nagu puuk, miisu, vana empli, tont, lendava, vedaja, õnnetooja, varakandja j. n. e. Viimaste nimekandjate tegevus erineb ometi enam-vähem tulihänna tegevusest. Puugi nime kannab ta iseäranis Lõuna-Eestis. Rakvere ümbruses on tondi nimi krati, tulihänna, pisuhänna nimed kõik eest ära tõrjunud; tont kannab varanduse ja raha vedajana, tuline haga taga, täiesti valitsusekeppi oma käes (v. mu „Krati-raamat“).
