malad ju meie abimehed hädaajal. Mida rohkem abimehi, seda parem. Sedaviisi teeniti ühel ajal maajumalaid ja Vene jumalaid, kuni aegamööda Vene ümbruse mõjul Vene jumalad maajumalaid ikka enam eest tõrjusid, ilma et ometi oleksid suutnud usku viimastesse rahva südamest täiesti hävitada. Ei aidanud Vene jumalad, mindi abi maajumalatelt otsima. Tihti öeldakse, et endised maajumalad annud enam abi kui Vene jumalad.
Mitte ainult Kraasna maarahvas ei ole pühalisi jumalateks teinud, vaid ka meie kodumaa rahvas. Näituseks nimetakse Peetrust kalajumalaks, Lauritsat tulejumalaks, Jürit hobusejumalaks, Tõnni seajumalaks, Kadrit lambajumalaks, uuemal ajal Vanemuist laulujumalaks j. n. e.
Isegi puud muutusid esivanematel jumalateks. Lääne-Nigula Paliveres hüüti kaht jalakat „vanadeks jumalateks“ ja Hiiu Kõpus lõhmust „jumalaks“. Muidugi mõista, olid need jumalad pühad hiiepuud, kelle all jumalatele ehk muudele kõrgematele olevustele ohverdati.
Tähele tuleb veel panna üht Kreutzwaldi märkust. Vanadel eestlastel oli ohvrikivide kõrval veel teisi kiva, mida nähtavatena jumalate kujudena austati. Need kandsid nime „kivimal“ ehk lihtsalt „mal“. Niisugused hiitesse ehk küngastele püsti pandud „mal“ kivid olid pikergused kivipakud, „neitsikivide“ sarnased ja neid peeti igal pool suures aus“ (Der Esten abergl. Gebräuche, l. 13, 14). Kreutzwald murrab küsimuse kallal pead, mida niisugune kivimal tähendab. Kivimal ei ole ometi midagi muud kui lühendud „kivijumal“. Just niisama kui meie päivil „aita Jumal“ lühendakse „aitumal“, „aitema“, „aitäh“ j. n. e., lühendati kivijumal „kivimaliks“. Aja jooksul unus mõiste tähendus. Nagu näha, austas meie rahvas vanal ajal kivist raiutud jumalakujusid, kivijumalaid. Need kivid kandsid enam-vähem inimese kuju ja neile viidi ohvrit.
