ned, siis pahema käe ja parema jala küüned ja pannakse küüned enese ette risti. Teisel päeval põletakse küüni ja antakse viinaga seltsis vargale juua. Varas peab varsti selle järele varguse tagasi tooma, arvab rahvas. Vist tõi vanal ajal mõnigi varas varastatud asju tagasi, kuid ei targa sunnil, vaid kartuse pärast, et asi ilmsi tuleb, kui targalt mindi abi saama.
Dr. Veske teab, et setukesed nõidumiseks kannelt tarvitavad, vähemalt haiguse ajal. Kui haigele kannelt mängiti, jäi see enamasti ikka elusse. Mängiti surnukeha juures kannelt, ei surnud teisi nii pea (Verhandlungen der G. E. G. VIII. 30. 45—46).
Hiljemal ajal püüdsid targad tulevikku ja saladusi kaartide abil teada saada. Kaartide panemist võtavad enam naesterahvad kui mehed ette. Kaartidest ettekuulutajad pärisid enestele kaardimoori nime.
Lepatriinu peab nii hästi tarkadele kui muilegi isikutele tulevikku kuulutama. Loomake võetakse peo peale ja lastakse lendu, kus juures hoolsalt tähele pannakse, missugusesse taeva kaarde ta lendab. Pöörab ta lõuna poole, loodetakse ettevõttele kordaminekut; pöörab ta põhja poole, äpardust. Usutakse ka, et lepatriinu tarkadelt võib teateid tuua, mida haiguse puhul ehk hädaajal ette võtta. Lepatriinut lendu saates küsitakse vahel:
Lepatriinu, lepatriinu, |
Vaadatakse, kuhu taevakaarde lepatriinu lendab ja arvatakse sealt poolt sõda tulevat. Tütarlapsed tarvitavad lepatriinut peiu ettekuulutajaks. Lepatriinut lendu lastes küsivad nad:
Kust poolt peigmees tuleb?
Soomlased usuvad pea kõike sama leppätertult.
