hulka lugeda, isikuteks, kes ainult enestele varanduse korjamiseks endid tuulispasaks moondavad.
Korra tuulekeerutuse ajal vangi pandud ehk terariistaga haavatud tuulispask saab enesele sellest niisuguse õpetuse, et enam iialgi tuulispasaks ei käi.
Tuulispasaks käijatega ligidalt sugulased on vedajad, kes saagile ilma tuulekeerutuseta sõidavad. Need toimetavad tööd tavalisesti öösel. Niisugused isikud istuvad kas lõugetile, seakünasse, taariastjasse ehk muusse sarnasesse majariista, lausuvad nõiasõnu ja kohe saab nende iste lennukiks, mis neid tuhat nelja läbi tuule viib sihile. Ei takista neid teel lukk ega sein ega müür; igasse ruumi pääsevad nad sisse, võtavad sealt tubli noosi vilja, raha ehk muud saaki kaasa ja kihutavad siis oma lennukiga koju tagasi. Enne teele minekut teevad nad peale sõnade lugemist veel mingisuguse tembu, nuusutavad mõnes kohas iseäralikku kivi, vahivad teisal ahju peal mingisuguse asja sisse. Omast kohast sulavad nad virmalistega, loksberi sõitjatega ja maksamerelistega ühte.
