Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/61

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Katk avaldab vahel õelamat, vahel heldemat iseloomu. Rahva teate järele murdnud katk mõne korra kõik inimesed majades maha. Ainult keegi üksik, metsa ehk rabasse põgenenud isik jäänud elusse. Ajalugu kõneleb muidugi teisiti.

Katku kõrval teavad rahvajutud veel teisest taudi haldijast, hallist, palju kõnelda. Hallid tulevad tavalisesti Lapimaalt, kuid see Lapimaa tähendab umbes sedasama, mis Manala. Nagu jää ja pakane Lapimaal surnut esitab, nii katsub rahvasuugi Lapimaad tõbede ja surma kodumaaks kujutada. Lapimaale jätavad hallid kehad puude najale maha, nende vaimud aga tulevad meie maale inimesi piinama. Hallide kottu Lapimaalt toodud asjad külvavad eneste ümber surma ja hukatust: rohi närtsib, puud kuivavad, inimese ehk looma jõud nõrkeb.

Hallid ilmuvad väga mitmel näol; neil on nägemine ja kuulmine, aga tundmine puudub. Inimestena esinedes on nad meeste- ja naisterahvad. Sagedamini ometi näitavad nad endid hobuse, koera, kassi, linnu ehk muu looma näol, moondavad endid niisama tihti ka prügiks, põrmuks. Ülepea leiame vanade eestlaste taudide tekkimise seletuses batsilluse, bakteeride teooria alguse; ju esivanemad märkasid taudide pääsmist inimese kehasse mingisuguse põrmu näol, aga said ka batsilluse edasiandmisest külgepuutumise teel aru, nagu teated katkust seda tunnistavad. Halli batsillus püüab puru, pihu kujul ennast sööki, jooki kukutada ja söögiga, joogiga inimese kehasse tungida, kus ta siis oma väge hakkab avaldama, külmana tõbena inimest vaevama. Ainult esimesel korral püüab ta ennast varjata. Uuesti tagasi tulles moondab ta oma kuju.

Mõne korra tuleb mitu halli korraga majasse. Need kõnelevad isekeskis. Tuntakse neid ära, algavad neil pahad päevad; neid pannakse kas ahju ehk põiega leili

61