rippuma. Tihti põgenevad põdejad halli eest kuhugi varjule. — Enamasti leiab hall põgeneja üles. Tulisesse ahju ei julge ta ometi põdejale järele minna, ka mitte palavasse sauna.
Hallipõdeja põgenes mõne korra vee äärde puu otsa. Inimese varju vees nähes arvas hall, et inimene enese uputanud, ja jättis otsimise järele. Sai aga hall enese eest põgeneja kätte, vaevas ta seda veel kangemini kui enne.
Ubadest saadi tihti halli vastu abi. Ju vanasti tarvitati ube matusesöögiks. Sai surnu oma armsaid ube, arvati teda võivat põdeja rahule jätta.
Palju teab rahvas lendajastki kõnelda. See on surnu poolt — tihti öeldakse ainult nõia poolt — saadetud nool inimesele kahju tegema. Vist usuti varemal ajal, et taudi haldijas enesele noole kuju võttis ja siis äkisti, ilma et inimene ise oleks märganud, teda tabas.
Jooksvatõbe, jooksjat arvati niisama kudagi viisi väljast inimesesse pääsvat. Jooksjagi vaim ei sallinud palavust; ta lahkus palavuse puhul, tuli aga pärast kohe tagasi, kui palavus kadus. Teised surnute vaimud kippusid sööjatena inimestesse.
Hulga haigusi uskus rahvas ometi nõidadelt tulnud olevat. Vist peeti alguses surnud nõidu taudide saatjateks, pärastpoole aga ka elusaid.
