Soomlaste painajainen tuletab tegudega täiesti Eesti luupainajat meelde, kuid esineb tavalisesti surnu hingena. Painajaise kaotamiseks tarvitavad soomlased aineid, mis kudagi viisi surnuga kokku puutunud. Painajaise esinemine ja tagasitõrjumine langeb siis täiesti surmariigi eluavalduste hulka.
Sakslased tunnevad väga hästi luupainajat. Nad nimetavad teda enamasti „Alp’iks“, vahel ka „Mar’iks“, „Mahr’iks“. Viimase nimega mainivad teda ka rootslased. Teda arvatakse mäevaimude ja härjapõlvlaste liiki. Vahel seavad sakslased ta vanapaganaga täiesti ühele astmele. Pea öeldakse: „Mar, Alp sõidab su seljas“, pea jälle: „vanapagan sõidab su seljas“!
Hirmust kolli tegi luupainaja Prantsusemaal 13. ja 14. aastasajal, meeli kihama ja sulgi liikuma pannes. Prantslased pidasid teda kurjaks vaimuks. Nende arvates ilmus see vaim pea naisterahvana, pea meesterahvana (= un incube ja une succube) ja ahvatles noorimehi ja tütarlapsi oma võrku. Isegi kõige kõrgem Pariisi õpeasutus, Sorbonne, kuulutas 1318 rahva arvamise luupainaja kohta õigeks, viimast kurjaks vaimuks tembeldades.
Ülepea oli luupainaja keskajal kogu Euroopas suures kuulsuses ja enamasti kõik rahvad kartsid seda kolli.
