Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/104

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 104 —

Karjapoiss ka seal.

Hakkab teine wanduma ja kiruma, kui pöörane: „Mis teie pahandused otsite minu soos! teie sambla wargad! marjawargad!“

Tüdrukud ütlesiwad küll: „Poiss, ära wannu! Küll sa näed, mis soost tuleb!“

„Kes kurat siin tulemas on? Las’ ta aga tulla! Ma ei karda!“ hirwitas karjapoiss tüdrukutele wastu.

Häkitselt hakkab poiss karjuma: „Appi, appi! Ma wajun mülkasse!“

Tüdrukud jooksiwad küll appi, aga karja poiss oli kadunud; just nagu oleks mõni teda jalgupidi alla tõmbanud.

Soo olewat alt õõnes, ning see ei pea mitte hea olema, kui inimene soos kurja nimetab.


10.

Mees istub naisega soo ääres heina sao kõrwas ja wõtawad pruukosti.

Hunt sao kõrwas! Liputab nagu koera kutsikas saba ning wahib üksisilmi leiwa palukeste peale.

Mees mõtleb: „Wirutan talle õige wikatiga pikki pead!“ ja waatas wikati poole.

Mõtles aga jälle: „Mis ma sestki saan!“

Andis hundile pussnua otsast tükikese leiba — Hunt tõmbas leiwa ühes nuaga ja pühkis metsa.

„Oh sina wiimane pahandus, ära wiis nüüd wikati lõigatawa wäidse!“ wihastas mees.

Suwine asi ammugi ära unustatud; mees lähäb linna. Jäeb poe akna ette seisma ja näeb oma nua akna peal olema.

„Noh, kas nüüd ’pole ime lugu käes! Kust see minu wikati nuga ometi seie sai? Oot, oot, küsin järele!“

Mees lähäb poodi ja hakkab pärima: „Kaupmehe herrad, kust see minu wikati nuga seie teie akna peale sai?“

Wana herra wõttis aga nua ja kutsus mehe kõrwale. „Waata, heamees!“ ütles ta. „Kui sa suwel soo ääres pruukosti sõid, siis tulin mina kui libahunt soost wälja, kuhu mind paha nõia sõna sajatanud, ja tahtsin sinu käest leiba. Sina