Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/106

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 106 —

Kui sa mõnikord kewadel wee ajal soost juhtud mööda minema, siis kuuled sa põõsaste wahel astuma pats ja pats! See ’pole mu keegi, kui hunt. Ja wana Tühi tuleb ka sell ajal arwa soo poole teekäiaid tülitama.

Küll ta ära teab, kes seal põõsaste wahel wett mööda patsutab.


Kuldmuna.

Ennemuiste elas suure laane lähedal nõuukas peremees kolme kauni tütrega.

Jumedate piigade pärast oliwad juba mitugi kosilast peresse tulnud, aga kellegille neist ei olnud neiud palgaks pantud.

Ühel hommikul saatis eit kõige wanema tütre aita ning käskis kirstust kangast tuua. Tütar ruttas ema soowil wõtmega aida juure. Näeb korraga: kuldmuna weereb kassi haugust aita.

„Kas nüüd ’pole walge wäljas!“ ütleb piiga, „kuldmuna läks aita! kes teab mis õnne wõi õnnetust see ime nähtus mulle peaks tooma!“

Neiu keeras ukse lukust lahti ning astus aita. Kuldmunake weeris siin nagu mõni hingeline põrandal edasi-tagasi ning kadus wiimaks wilja kottide wahele ära.

Sellsamal silmapilgul seisis aga ilus noor mees neitsi ees ja palus teda omale abikaasaks tulla.

Ehmatand piiga ei saanud esiotsa mitte sõnakestki suust wälja. Wiimaks aga, kui meel ja mälu jälle tagasi tulnud, wastas ta noorele mehele: „Ei tohi ilma isa ema teadmata midagi lubada! Wõi see mehele minek mõni mängi asi on!“ Palus siis noort meest, ise wanemate jutule minna.

Noor mees aga käis tütarlapsele ikka peale, et tule mulle ja tule mulle!

Kui teine kedagi meelitamist ei kuulnud, ütles noor mees: „Tule ometi mu kodu waatamagi! Küll sa siis näed, missugust