— 115 —
ka ära näha! Mina olen siin juba nii kaua elanud, kunni üks tamme mets on ära mädanenud ja teine peale kaswanud, aga seie ei ole kellegi inimese hing weel saanud. Mis sina siin siis otsid, noor mees?“
Noor mees rääkis oma reisi lu’u lahkeste wana eidele ära ja ütles: „Mina tulin seda peeglit otsima, mis inimese nooreks teeb, kui ta sinna sisse waatab. Meie kuningas ei taha wanaks saada ja laseb nüüd seda peeglit maailmast otsida. Ehk wõid sa, wana emake, mulle õnne teed juhatada?“
„Ei pojuke! Olen küll wana inimene, aga niisugusest peeglist ei ole ma midagi kuulnud. Wõib olla, et minu wanem õde sest midagi teab! Tema elab siit kolme öö-päewa tee edasi minna. Sõida sinna, ehk saad sealt head nõuu!“
Kuninga poeg tänas eite hea nõuu eest; puhkas natuke hobust, kinnitas keha ning läks siis jälle teele.
Jõuudis ka kolmandamal päewal wana eidest tähendatud sauna ütikese juure.
Saunast tuleb weel wanem ja hallim emakene wälja ning imestab weel enam, kui esimene, et inimese hinge tema silm näha saanud ja ütleb: „Mina olen nii kaua siin olnud, kunni kaks tamme metsa on ära kadunud ja kaks metsa uueste kaswanud, aga ’pole siin kedagi inimese hingelist näinud. Mis sa siis otsid, noor mees?“
Noor mees rääkis wanakesele peegli lu’u jälle ära ja lisas juure: „Tulin sinu noorema õe poolt; juhatati mind seie. Ehk tead sa, wana emakene, mulle õnne teed juhatada!“
Wana eit wastu: „Ei, pojuke, mina küll seda teed ei tea. Olen küll lapse põlwes niisugusest peeglist nagu kuulnud, aga kes teab, kus ta on. Mine siit edasi! Kolme öö-päewa pärast jõuad minu wanema õe juure; wõib olla, et tema sellest imepeeglist midagi teab.“
Kuninga poeg tänas wanakest hea nõuu eest; puhkas natuke hobust, kinnitas keha ja läks jälle teele.
Jõudis ka kolme öö-päewa pärast wanema õe majakese juure. Wanem õde imestelles ka jälle inimlikku hingelist ning hakkas asja järele pärima.
