— 123 —
Mõlemad wennad.
Nõuukal peremehel oliwad kaks poega.
Wana mehel oli juba üks jalg hauas, teine weel äärel. Kutsus sellepärast pojad ja ütles: „Armsad lapsed, minu elu aeg ei wälta enam kaua. Näete isegi, jalg hauas, teine äärel. Teie olete mulle ühe armsad mõlemad, wõtke ka iga üks ühe wõrra wara minu pärandusest. Talu tehke pooleks ja elage siis kui head wennad üksteisega rahus. Ärge olge kadedad ega kurjad üksteise peale! Kui te’ minu wiimse õpetuse järele elate, küll te’ siis näete: mõlemad saate nõukateks meesteks.“
Warsi peale seda suri wana isa ära.
Pojad täitsiwad tema wiimse õpetuse ilusaste ära: jautasiwad kõik waranduse pooleks ja elasiwad siis hulga aega ka nagu wennad kunagi.
Aga warandusel on mõni kord mõne südame kohta niisugune jõud ja wägi, mis wenna wennast lahutab. Nii moodi oli ka lugu siin.
Wanem wend sai noorema peale kadedaks ja ütles sagedaste iseendamise: „Mikspärast temal niisama palju warandust on, nagu mullgi! Mina olen wanem ja mull peaks enam olema. Wanemal wennal ikka enam õigust.“
Lähäwad kord mõlemad wennad ära kaugele laande puid raiuma.
Igal mehel leib ja serwe karp kottis.
„Oot, oot, wennike,“ mõtles wanem wend kurja, „küll saan täna terwe waranduse peremeheks! Tapan tühja risu metsa ära.“
Saiwad metsa.
Wanem wend mõtles: „Mis ma sest saan, et ma ta ära tapan! torgin tal silmad peast wälja ja saadan ta siis laande, ega ta sealt ometi üksi enam inimeste sekka tulla ei jaksa. Küll hundid ja karud oma kohuse tema kallal seal ära täidawad.“
Raiuwad nüüd puid ja istuwad pärast maha sööma.
Seal kargas wanem wend korraga noorema wenna kallale, torkis ta silmad peast wälja; sõi karbi weel tühjaks ning saatis siis pimeda mehe ühes tühja karbiga metsa.
