— 129 —
„Miks ei!“ wastas "rehepapp, „Mõõda aga kaabu täis kulda mulle kätte ning ma walan sulle kohe wärsket rohtu silma.“
„Küll ikka!“
Wanapagan pani jooksu ning oli kulla kaabuga parajaste tagasi, kui tina sulama hakkas.
Andis hinna rehepappi kätte ja küsis siis: „Ütle mulle ka, mis su nimi on! Ehk tahab mõni minu sugulastest ka seda haruldast rohtu, siis tean, kuhu juhatada.“
„Minu nimi on Ise!“ kostis silma tohter.
„Wõi Ise! Seda nime ma ei ole enne kuulnudgi.“
„Ega seda nime ka palju leida ’polegi!“ ütles rehepapp. „Heida aga seie tuulutuse pingi peale selili maha! Ma siun sind pingi külge kinni, et kallist rohtu mõni tilk ettewaatamata keha liigutamise juures mitte maha ei tibaneks.“
„Olgu peale!“ wastas wana Tühi, ning rehepapp tiris ta köiega nii moodi pingi külge kinni, et ta end liigutadagi ei saanud. Wõttis siis tina panni, kus arwata korteri wäärt sulatust sees oli ning ütles: „Pia nüüd hing kinni ja aja silm heasti lahti!“
Wanapagan pidas ka hinge kinni ning ajas silma nii pärani, et ta härja silmast mitte wähem ei olnud.
Rehepapp walas terwe panni täie tina Wanale silma.
Oh sina heldekene, kudas wana Tühi nüüd ühes pingiga ülesse kargas! Prantsti! wastu ust. Ukse tulbad ühes wälja! Wanapagan jooksma ning kurja healega karjuma: „Appi, appi!“
Jooksis ka Wanapagana sellisi ja sugulasi kokku kui murdu.
„Kes tegi? Kes tegi?“ küsisiwad abilised.
„Ise tegi! Ise tegi!“ möirgas Wanapagan wastu.
Teised aga naerma ja hirwitama: „Noh, kui sa ise tegid, mis sa siis karjud?“
Rehepapp oli elu aeg rikas mees. Wanapagan ei himustanud tema käest miski maksu eest enam silma rohtu; ei julgenud ka ilmaski enam teda waatama, weel wähem tülitama tulla.
