Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/132

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 132 —

„Kas ma weel annan?“ küsis sepp.

„Anna aga heasti weel!“ palus soldat.

Jälle sai ranits watti.

„Hea nüüd küllalt!“ ütles wiimaks soldat, „ehk saab seekord; teine kord tulen jälle, kui tarwis.“

Soldat pani ranitsa selga ja tuli linna tagasi. Laskis siin wana Tühja just kesk uulitsat ranitsast wälja.

Teine waenekene oli nagu seen kokku tambitud. Ei jõuudnud naljalt enam jalul seista.

Nelja silmaga koerad oliwad aga murrus ümber ning siin sai wanamees weel korra kiskuda.

Niisugust sauna ei olnud wana Tühi mitte elu ilmaski saanud.

Soldatil sai kullast eluks ajaks elada ja järele jätta ka weel. Tuli mehel wiimaks ka see kord kätte, et pidi hinge heitma. Ja heitis ka hinge.

Tuleb nüüd mees teisse ilma ja jõuab põrgu wärawa ette.

Koputab.

Wanapagan waatab wärawa wahelt wälja ja karjub: „Ei, ei, kurjategija, sind ’pole seie tarwis! Mine kuhu sa tahad, seie sisse sa ei saa!“

Soldat läks wana Jumala juure ja rääkis seal oma juhtumise ära, ning talle üteldi: „Tule seie! siin on soldatitel aset küllalt!“

Sest saadik ei lase aga Wanapagan mitte ühte soldatit enam põrgusse.


Näkk.

Hulk karjalapsi käratsesiwad jõe käärus mis hirmus kuulda; wandusiwad ja põhendasiwad nagu kõrtsis käijad.

Üks karjane ütles küll: „Ärge wanduge, küll te’ näete, mis tuleb!“

Teised ei hoolinud sest midagi, muud kui põhendasiwad ja kirusiwad aga peale.