— 141 —
Luua tegijad.
Ükskord wanal ajal elas kuskil meie maal nõuukas peremees kolme pojaga.
Kui wanamees äratundis, et surm enam kaugel ’polnud, jautas ta oma talu kolme jakku ning ütles poegadelle: „Kui ma ükskord ära suren, siis wõtke igaüks oma jagu ja elage ilusaste nagu wennad kunagi!“
Mõne nädala pärast wiisiwad pojad isa juba mulda.
Aga wanemad wennad ütlesiwad nooremale kohe ära: „Mis sina noor inimene selle põlluga ja maaga teed! Meie ei anna sulle muud kui selle weikese kaasiku seal arul ja wana halli ruuna. Kui sa sellega mitte rahul ei ole, siis mine kuhu tahad. Saun jäeb ka weel sulle.“
Wõtsiwad ka tõeste noorema wenna käest kõik isa päranduse ära ning jätsiwad mehikesele paljalt sauna, hobuse kroni ja kaasiku.
Noorem wend mõtles: „Kuhu ma nüüd pean minema, puu paljas inimene!… Olgu peale, lähän sauna elama! Teen tööd ka, ehk elatan ennast ometi; wõi mina üksi nii waene olen!“
Asus ka sauna elama.
Käis igapäew kaasikut waatamas ja ütles ikka: „Setu’p mul seda isa pärandust on!“
Ühel päewal tuli mehel hea nõuu pähä: „Kase raagu mul küllalt, — hakkan päris luudu tegema! Wiin luuad linna ja saan neist mõne kopikagi ära. Hobune mull ka omast käest: panen koorma peale!“
Tegi ka koorma luudu walmis ja müüs ära.
Nüüd käis mees arutihti oma kaubaga linnas.
Kui ta ükskord jälle oma luua koormaga linna poole läks, istus wana hall mehike tee ääres kiwi otsas ning palus linnalist: „Ole hea mees, wõta mind ka selle kiwiga peale! Ei jõuua enam jalgsi edasi minna!“
