Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/154

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 154 —

Lapsehoidja wastu:

„Ei põle, ei põle!
„Külas kõrwetakse sigu.“

Kui aga imetaja nahka wõtma läks — nahk põlend!

Jäi teine nüüd nagu kohmetanud ja külmetanud seisma! Ei mõistnud enam ühte ega kahte lugeda, — tumm ja tumm.

Küll katsus mees kõik imed ära, aga naine jäi tummiks.

Mees wiis teise kodu ja pani aita kinni. Ruttas ise targa juure nõuu küsima.

Tark nõuu andma: „Mine kodu ja aja hobuselle aida läwe ees tagurpidi tausseid pähä, — aga ikka nii, et naine seda kõik näeb! Niipea kui tall üksi sõnakegi suust wälja tuleb, siis on tall keele paelad jälle lahti!“

Mees tänas tarka hea nõuu eest ning ruttas jälle kodu poole.

Teisel päewal tõi mees hobuse aida ukse ette ja hakkas seal loomale tausseid tagurpidi kaela ajama. Küll ajas ja ajas, aga hobu ei tahtnud puid ees ja patja taga käia lasta.

Naine oli küll kaua aega wait olnud, aga ei suutnud enam waikida, ütles: „Noh, mees, mis sa nüüd teed!“

Oligi jälle endine naine walmis.

Nõia tütrel oli küll süda täis, aga mis ta sinna wõis parata! Ära ei läinud ta aga ka mitte.

Mees läks kolmat korda targa juure nõuu küsima, sest kaht naist ei tohi ju keegi inimene pidada.

Nõid ütles: „Mine kodu, täida suur tõrss tulist keewa wett täis, riputa natuke tuhka wee peale, et üle liiga auuru ülesse ei tõuse! Wiska siis oma sõrmus tõrde ja mõõda naistele jooksu tee ette ning ütle: „kumb teist ennem tõrre kallale jõuuab ja tõrrest sõrmukse seie toob, see jäeb minu perenaiseks.“

Teisel päewal oli tõrss keewa weega walmis ning mees kutsus naised wõitu katsuma.

Nõia tütar ei jõuudnud aega ära oodata, millal sammud luetud ja wõidu jooks algada wõiks; oma naine oli aga kurb ning nuttune, sest ega temal nõia jalgu ju ep olnud.

„Nüüd aga jooksu!“ hüüdis mees.