Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/17

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 17 —

Silmapilk oli aga jälle pada tühi ja weike mehike kadunud.

Nüüd oli waesel kokal palk oodata.

Wärisewa healega ütles ta herrale: „Weike mees warastas jälle leeme tulelt ära!“

„Sina üleannetu, kasi minema!“ karjus herra.

„Et sa mind aga seie maani truuste teeninud oled, sellepärast luban sind weel täna ööseks seie jäeda, aga homme pane oma kribu-krabu kraam kokku ning kasi minema!“

Herra pani kubja leent keetma ja ütles: „Kui weike mehike end jälle piaks näitama, siis löö ta otsekohe surnuks!“

„Hea küll, herra!“ ütles kubjas, „Küll ma talle wirutan.“

Pandi pada tulele.

Jällegi weike mehike seal ja palub natuke leent.

„Wõi, leent sulle tarwis, sina kelm!“ karjus kubjas ning wirutas weikesele mehikesele niisuguse paugu kulbiga pähä, et mehike kui kera ahju alla tagasi weeris.

Roog sai ka walmis ja herra meel oli hea. „Ega mehike nüüd enam oma nina põletama ei tule!“ ütles ta.

Teisel päewal wõttis kokk oma waranduse kotikese selga ja tahtis köögist wälja minna.

Korraga weike mehike seal, pea rätikuga kinni siutud ja ütleb kokale: „Tule sõber, jäta mind ka Jumalaga! Mull on sulle teele weel midagi kaasa anda.“

Kokk sammus ka mehikesele järele.

Ahju all oli ilus suur elukoht, kus mitmet moodi asju ja wärkisi sees.

Mehike wiis koka esimesest tuast läbi ja jäi siis weikeses kambris laudikese ette seisma Wõttis laudilt karbikese ja ütles: „Säh, sõber! Siin on su hea teu eest palk. Kui sull midagi tarwis on, siis koputa aga nimetse sõrmega karbi kaane peale ja nimeta oma soowi.“

Kokk tänas weikest meest kingituse eest ning tuli jälle kööki tagasi.

Kubjas oli sellkorral ka köögis.

Kokk wõttis karbikese, koputas nimetse sõrmega kaane peale ja lisas juure: „Leiwa kott teekäiale!“