— 19 —
keegi ukse kõrwast oherdi haugust sisse tuli ning siis kammert mööda ümber luusima hakkas. Mees sai aru, et siin enam õige lugu ei wõinud olla.
Tõusis ruttu ülesse ning tegi kadakase kepiga kolm risti oherdi haugu peale ja pistis kepi otsakese haugu ette.
Süütas nüüd peergu põlema ja hakkas kammert silmitsema.
Ennäe! kesk kammert seisis noor tüdruk, ilus kui pilt ja waatas nagu paludes noore mehe peale, et see ta jälle wälja laseks.
Noormees küsis: „Kes sa oled? Kust sa seie said? Mis sa otsid?“
Tüdruk ei lausunud mitte musta ega walget.
„Hea küll!“ ütles peremees, „ma sind ka wälja ei lase!“
Enne ei saa aga keegi wilbus ära minna, kui kinnipanija teda ise ei luba.
Mõne aja pärast läks see noor neiu peremehe meelest nii armsaks, et ta ennast temaga laulatada laskis ja uhked pulmad pidas.
Noorik oli ja jäi sellegi pärast tummiks.
Alles mõne aasta pärast, kui noorikust juba mitme lapse ema oli saanud, nägi peremees kirikus, et tema naine endamisi naeratas.
Kodus hakkas mees järele pärima, miks naine kirikus naernud. Päris ja päris ning ei jätnud naist enam rahule.
Ja waata! naine ütles: „Kui sa mulle ütled, kust ma seie sain, siis ma sulle ka ütlen, mikspärast ma kirikus naersin!“
Mees põikles küll wastu, aga ütles wiimaks ometi:
„Räägi sina enne, küll ma siis ka ütlen!“
Naine ka rääkis: „Ma waatasin kesk jutluse ajal ülesse kiriku lakke ning nägin, kudas Wanapagan seal lames ja nende kirikuliste nimesi suure toore hobuse naha peale ülesse kirjutas, kes jutluse ajal magasiwad. Wiimaks sai nahk juba nimesi täis ning nüüd katsus Wanapagan teda hammastega laiemaks wenitada. Seal katkes korraga nahk ning werised koiwad käisiwad Wanapaganale kui plaksti! wastu nägu… Sellepärast ma ep naersin.“
Nüüd ei peasnud ka mees kuhugi, waid pidi naise wastu ka oma lubamise ära täitma.
