— 24 —
„Miks ei, sugulane! Pea ja jalad saawad sulle,“ ütles hunt. Läksiwad nüüd mõlemad hobuse kallale. Rebane sidus sabad tugewaste sõlme ja ütles siis hundile: „Onu, soowin sulle palju tuhat terwist teele. Ära sa kõhtu liia söömisega ära riku!“
Selsamal silmapilgul hakkas ka hobune hunti saba otsas kodu poole wedama. Küll karjus ja wandus hallkuub, aga see ei aitanud midagi; sai weel hobuse käest tagumise jalgadega mitu wopsu pealegi.
Jänes wennike hüüdis wõsast: „Ah, ah! Wõsa Willem wiiakse hobusega kirikusse!“
„Mis sa hirwitad!“ kisendas hunt, „Kes teab, kuhu poole minu kael täna weel käändakse!“ Rebane aga jooksis kui koer hobuse kõrwas ning hirwitas: „Onu, onu! Tueta aga jalg wärawa tulpa!“ Kas aga onu weel eluga peasis, sellest ei räägi meie jutt midagi.
Huntema.
Ühel laupäewasel õhtul nähti, et pärast wihtlejaid suur hunt sauna läks. Julgemad ruttasiwad sauna juure ning paniwad ukse ruttu kinni. Mõned ütlesiwad: „Teeme uks lahti ja lööme ta maha!“
Teised ütlesiwad jälle: „Ei, laseme ta homseks jäeda, saame siis näha, mis ta teeb!“
Jätsiwad ka hundi sauna wangi.
Läksiwad teisel päewal hulgana sauna juure, tegiwad ukse lahti ning nägiwad nüüd suureks imestamiseks, et hunt sauna lawal istus ning sündinud last süles hoidis.
Enne aga kui keegi oleks selle peale mõtelnud, mis nüüd teha, oli hunt paari sammuga sauna lawalt maas ja uksest wäljas — hüppas ikka jälle metsa poole. Talurahwas saiwad kohe aru, et see mitte õige hunt ei olnud, waid üks äranõiutud naine, kes huntena ümberjooksma pidi.
