— 26 —
Korraga hakkas Pikker kangeste müristama, ja wihma woolas nagu ua warrest maha. Wahete wahel põrutas aga Pikker nii, et maa põhi all wärises, ning wälgud jooksiwad nagu tulised ussid pilwist maha.
Wäsinud ja ehmatand jäi wiimaks noorik suure kuuse alla seisma.
Müristamine läks ikka waljumaks ja wälgu heitmine sagedamaks. Noorik ei julgenud enam silmigi lahti teha.
Ta tunneb nüüd selgeste, kudas munad põlles weerewad, nagu õeruks neid keegi üksteist wastu.
Ei julge waenekene ka põlle sisse waadata. Lööb wiimaks silmad ülesse ja näeb, et suur hunt tema ees seisab ja üksisilmi põlle peale wahib.
Nooriku käed oliwad ehmatusest kui kangeks jäenud ning lasiwad põlle lahti. Sellsamal silmapilgul hüppas põllest must kass wälja ja pani jooksu.
Hunt aga pühkis sedamaid kui tuul järele.
Weel mõniaeg kuulis noorik hundi sammude müdinat ning siis jäi kõik jälle wait.
Wihm ja müristamine oliwad kadunud; kuu paistis jälle lahkeste, nagu ei oleks midagi mässu õhu riigis olnud. Imestates leidis nüüd ka noorik, et ta riided sugugi märjad ning kuskil wee lompa maas ei olnud. Õigelt teelt oli ta aga wersta arwu ära metsa äärde tulnud. Kogus munad jälle põlle sisse ja sammus edasi.
Ta rääkis emale selle juhtumise ka ära. Wanakene ütles, et kuri ise temaga olla tahtnud oma koerustükka mängida. Hunt aga olla niisugusel korral ikka abimees, sest tema ei sallida wana Tühja ega tema tembutamisi mitte silma otsas.
